Uskuge või mitte aga Nahkanuial on sääsed juba väljas, suured kusjuures ja hammustavad valusalt. Kui nad juba nii varakult alustavad, tõotab suvi tulla putukarohke, seda enam, et kõik kohad on endiselt vett täis, just paras keskkond sääsevastsetele.
Püüdsin õhtul pisut vanu õunapuid lõigata. Need on nii vesivõsusid täis, et kole kohe. Ometi on lõikamine toimunud regulaarselt igal aastal ja olen kuulnud, et aja jooksul vesivõsud kaovad. Poolteist Kangelase puud tegin ära, ülejäänud jäävad pikaks nädalavahetuseks. Minu tööandja asukohariigis on ka esmaspäev riigipüha, nii et saan neli päeva järjest kevadtöödega tegeleda.
Minu ümber toimus sagimine. Kohal olid kõik pereliikmed peale Truuperi. Milles sagimine seisnes, saab näha allolevatelt fotodelt.
Alguses pakkus mõlemale lapsele huvi puu otsas ronimine kusjuures tüdruk on oma vanuse ja võimaluste juures suurem turnija kui vend. Eile õhtul lõppes see köögis suuremat sorti kukkumisega toolilt, millele järgnes vanemate valuline reaktsioon ja lõpuks sõnasõda, sest mina ja Maarja tahtsime sel ajal vaadata telerist üht saadet. Parem on kui nii tema kui Mati ronivad väljas õunapuude otsas.
Kui ilmusid välja kassid, oli tüdrukul ilmtingimata vaja nad endale sülle saada ning vist esmakordselt avanes ka minul võimalus pildistada väikest Matildet kandmas üht oma lemmikloomadest, kelle silitamisest ja kiskumisest ta pole siiani ära tüdinenud. Seekord on ohver Mats ja Tildel on suur tegu rasket kõutsi endale kõigepealt sülle saada ja siis seal hoida.
Siis lõi lastega kampa emme, kellega koos mängiti kahte mängu. Alustati peitusega. Tilde lugemise ajal sai kõige rohkem nalja, sest kuigi ta piilus ja nägi kuhu teised ennast peitsid, ei suutnud ta neid pärast üles leida. Lisaks oli põnev vaadata kuidas tema teekonnal nähtu kohati tema tähelepanu sedavõrd kõrvale juhtis, et otsimine otsekui ununes.
Järges mäng “heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm”. Ajal, mil üks mängijatest neid sõnu loeb, võivad teised mängijad liikuda aga kui tehakse paus, peavad kõik tarduma sellises asendis nagu nad parajasti on. Nahkanuia mängijad tegid reegleid pisut ümber, lihtsamaks, aga nalja sai sellegipoolest.
Kõige lõpuks õnnestus Matsil kätte saada pirakas hiir, kelle ta uhkusega meile enne ärasöömist vaadata tõi. Tilde oleks tahtnud muidugi väikese surnud karvapalli kätte võtta aga saime õigel ajal jaole. Kas te olete kuulnud kuidas kass või koer hiirt sööb? Sellega kaasneb selline mõnus ja isuäratav pehme ragin, mida ma mujalt pole kuulnud.
Kaheksa paiku jõudsime tuppa tagasi. Olemine pole just kõige parem, pea valutab ja midagi on kusagilt puudu. Äkki homme leian selle “millegi” üles.