Kõik saavad aru, et see postitus oleks pidanud nägema ilmavalgust eile aga kuna olin vahepeal “enese teadmata” pere fotoalbumid emale tagastanud, pidin päeva ootama. Ega midagi erilist mul pakkuda ei olegi peale ühe uitmõtte postitada kontrastiks oma tütre eilsele osalemisele Paides 1. mail peetaval traditsioonilisel rattavõistlusel mõned fotod aastast 1978, kui mina olin umbes sama vana.
Mul on toonasest rattaparaadist kaks mälupilti. Esimene neist on seotud ratturite rongkäiguga, mis minu mälus algas kusagilt Pika tänava algusest. Mäletan kuidas ma käed lahti sõitsin ja olin selle oskuse üle uhke. Mis siis, et abirattad all, oli tegemist siiski hea koordinatsiooniharjutusega kuna ratta juhtimine käis ju keha ja jalgadega.
Teine mälupilt kummitab mind tänaseni oma tobeduses. Allpool võib mind näha lähenemas lipule, mida parajasti heiskab keegi hipidressipükstes poiss. Nii naljakas kui see ka pole, jõudsin ma lipu juurde sel hetkel kui see üles vardasse jõudis. Kuidas oli võimalik, et see toimus foto tegemise ja minu lipuni jõudmise hetke jooksul, mis võtab aega simapilk, pole ma suutnud mõista. Ilmselt mängib mälu vingerpussi.
Aga võib olla ka mitte, sest minu kutsumine läbi toonase helivõimenduse toimus ametlikult kuid mulle täieliku üllatusena. Ma poleks vist sellest isegi aru saanud kui isa pole mind teele lükanud. Kahtlustan, et see võis olla tema korraldatud. Igatahes oli isegi nelja aastasele poisile toona arusaadav, et vardasse tõmmatud lipu vardasse tõmbamisel kellegi abistamine oli tobe ja mõttetu formaalsus. Ma ei ole suutnud toonast piinlikkusetunnet unustada.
Isaga oli muidu äge koos käia, niipalju kui neid kordi muidugi oli. Ta oli seltskondlik ja julge mees, ei kartnud esineda ja esiplaanil olla. Ilmselt oleks tema tugi ka vanemas eas teinud minust hoopis teistsuguse inimese kui ma täna olen. Äkki isegi parema … Sellised meenutused 1978 aasta 1. maist, üks päev ja 34 aastat tagasi.
