Käisin õhtul oma segaverelise krantsiga jalutamas. Mõtlesin “lasta oma koera joosta täpselt nii vabalt kui süda kutsub” ja “ristanduda metsas huntidega”, et ‘tulemuseks oleksid segaverelised huntkoerad, kes murravad koduloomi ega tunne kartust ka inimese suhtes’.1
Kui jõudsime kohani, kus ma veel hiljuti tee äärt pajust ja võsast puhastasin, märkasin savis tuttavaid jälgi. Tegemist peaks olema karu jälgedega, mida olen just sealsamas pildistanud ka korra varem. Jäljed on jäetud savisse ja väga vanad need ei tundu kuigi vesi on teelt kuivanud juba päevi. Samas on teeroobaste põhjad selles kohas kaua niisked, mistõttu täpset looma liikumisaeg ei julge mina pakkuda. Vaatasin oma Facebooki kontolt järele, Nahkanuia “poole suuna võtnud” karu mainib Janno 21. mail, millest on praeguseks nädal möödas. Kas ma tõesti pole neid jälgi nii kaua märganud?
Sealsamas kõrval olid ka väiksemad jäljed, mis ühe tuttava jahimehe sõnutsi võisid samuti kuuluda karule, ainult et pojale. Marssisin koju tagasi, võtsin aparaadi ja jalgratta ning tulin uuesti. Jäljed nägid välje nagu allolevatel fotodel. Ma ei kahtle, et esimesel kahel fotol on karuga tegemist aga kas ka kolmandal?
Sain nende jälgede pildistamisest inspiratsiooni ja edasi kulges minu tee silmad maas. Leidsingi veel mõned huvitavamad savimärgid, mille määramises võite minuga nõustuda, vastu vaielda või siis ise olla esimene pakkuja.
See peaks olema põder:
Metssiga??
Kurg? Soo- või toonekurg?
Ei oska midagi arvata:
Kui metsa vahel poleks olnud nii palju sääski, lausa parvena, oleksin läinud edasi ja uurinud teed veelgi. Samas on neist esimeseks korraks piisavalt, koergi sai taas huntidega paaritatud.
- Selline süüdistus laekus hiljuti minu ja minu koera peale Koeru vallavalitsusse. [↩]