Mul käis päeval külaline. Panin köögis tööriideid selga kui kuulsin tagatoas tasast kopsatust vastu akent. Alguses mõtlesin, et Mattis üritab endale tähelepanu saada aga kui sellele järgnes veel teinegi, oli asi selge. Kuna ilm oli soe, jätsime majal välisukse terveks päevaks lahti ja korra tuppa tulles märkasin uksest välja lendavat suitsupääsukest. Küllap sai lind toas valitsevast rahust ja vaikusest indu ja otsustas mistahes eesmärgil tube lähemalt uurida. Lennates tahatuppa, muutus tagasitee leidmine tema jaoks võimatuks. Ja nagu linnud sellisel puhul ikka, hakkas ta meeleheitest peaga vastu aknaklaasi taguma. Õnneks ei olnud “meeleheide” nii suur, et ta ennast vigastanud oleks. Kui Matu tuppa jõudis, istus lind küllaltki rahulikult magamistoa ukse peal.
Enne kui mina Nippi Kõrsile elama tulin, elasid suitsupääsukesed aidas. Kuna aida uks oli lahti, said nad vabalt sisse ja välja lennata. Pesa oli neil tehtud uksest esimese laesarika külge. Kui ma aita panipaigana kasutama hakkasin ja ukse kinni panin, see võimalus kadus. Kuigi pääsukesed on igal suvel maja juures toimetanud, ei ole ma nende pesa asupaika üles leidnud. Sauna katusealune sellist võimalust pakub aga tundub, et miski seal neile ei meeldi. Loodan, et meie rahvuslinnud Nahkanuialt päriselt äras ei kao!
Puud lähevad siin tuultele avatud aias hiljem roheliseks kui mujal. Kas õunapuud juba õitsevad? Meil veel mitte kuigi kõik näikse selleks valmis olevat. Tuleb meelde esimene kevad Nippil, kui ma arvasin, et aia piiril kasvavad puud, mille liiki ma ei teadnud, on külmast kahjustatud ja ei lähegi lehte. Hiljem tuli välja, et tegemist on saartega, kes just sedamoodi käituvadki.
Üks taimedega ümberkäimist õppinud sõber soovitas mul saared maja ümbert välja juurida ja midagi sõbralikumat asemele istutada. Saartel pidi halb aura olema. Samas väitis naabrimees, et saar oli vanade eestlaste hulgas hinnatud hiiepuu. Kas üks ei välista teist? Mina neist asjust suurt ei tea ja tegelikult ka ei pea. Nippi Kõrsi on aastakümneid olnud koduks Saare nime kandvatele inimestele ja mulle ei meeldi muutused. Mitte sellised muutused! Kui nemad need istutasid või neil kasvada lasid, ei hakka mina neid välja juurima. Ja üldse on juurimine üks äraütlemata lihtne asi. Samas võtab endise olukorra taastumine aega aastakümneid. Mul ei ole tahtmist nii kaua oodata ja lasta tuulel ennast koos majaga ära puhuda.
Mõned päevad tagasi panime Maarjaga kasvama paarkümmend Liivo antud kuuseistikut. Nüüd need kribalad seisavad, kõveras reas üksteise kõrval. Millal seal ükskord puudemüür seisab ja tuules mühiseb? Eelmisel kevadel istutasime maja põhjaküljele heki. On mingisugune liguster, pidi kasvama nii mis hirmus. Aasta hiljem on tõepoolest märgata, et kasvanud need taimed on aga mingit varju nad ei paku ka siis, kui nende taga kõhuli maas olla.
Mis on siis moraal? Inimesed, kui vähegi võimalik, ärge raiuge maha suuri põlispuid. Kui neil ei ole ajaloolist väärtust, pakuvad nad midagi sellist mida miski muu ei suuda pakkuda: varju päikese, tuule, vihma, sageli ka müra eest. Rääkimata nende lehtede sahinast, mühinast, kohinast või õitemöllust kevadel. Puud on lahedad!