Meie emane kass Tuti on juba teist päeva kadunud. See on murettekitav, sest reeglina käib hulkumas ja “kaob” päevaks või paariks ära tema vend Mats. Praegu pole me veel kaotanud lootust, et ühel hetkel ilmub Tuti aidast või maja ees oleva varjualuse alt välja nagu midagi poleks juhtunud aga mure on ikkagi. Seda enam, et teinekord lendab maja kohal konnakotkas, hiilib mööda rebane või kährik.
Imelik on see elu. Sa võid oma loomade peale vihastada, ajada neid taga, plaksutada käsi, lubada neil kättesaamise korral kael murda aga kui nad ära kaovad, muretsed nagu poleks midagi juhtunud ning tunned lapselikku rõõmu nende väljailmumisest.
Praegu igatahes ootame!
1 kommentaar
Ma ei julge kysidagi…kui kass oleks tagasi, siis vöiks siit lugeda. Ma tean, mis tunne see on, mina jäin murest yhe ööga haigeks – ja oleks ilmselt ka halliks läinud, kui ma juba enne hall poleks olnud – kui meie Panda (emane, kes kuhugi kauemaks ära ei jää) koju ei tulnud. Käisime ja höikusime öö läbi ja vastu hommikut kuulis peremees yhest vöörast garaazhist tema näugumist.
Aga mina olin nii läbi, et polnud vöimeline töusma, et vastugi minna. Mida ma endast poleks uskunud.
Hoian pöialt, et Tuti tuleb koju.