Nädalavahetusel kasutasime juhust ja sõitsime Lõuna-Eestisse väiksemale suguvõsa kokkutulekule. Ühe ööbimisega üritus osutus ka tagantjärele päris mõnusaks vahelduseks uute tutvuste ja ujumispausidega kohalikus rabajärves, rääkimata rikkalikust toidulauast, mis osalejate kaasavõetud piknikukorvidest komplekteerus.
Ilmaga meil vedas, sest kuigi ilmateade lubas laupäeva hommikul 99% tõenäosusega vihma, sadas terve päeva jooksul vaid korra, sedagi siis kui osa külalisi oli juba lahkunud. See vihmahoog poleks ehk meeldegi jäänud kui renditud telk poleks olnud üks suur naljanumber.
Fotol olev telk pidanuks mahutama ca 100 inimest, meil osutus võimatuks sinna alla saada 40. Kuigi tellitud olid ilmastikukindel varjualune, tuli seda juhendi järgi kaitsta nii tuule kui vihma (!) eest. Olematut vihmakindlust õnnestus meil suurendada ühe tugiposti lüli vahelt ära võtmisega ja tuua nii selle täitorni tipp oluliselt allapoole. Arvestades soovitut ning seda mida saime, oli telgitehing sulaselge pettus ning ei täitnud oma eesmärki.
Kohaliku järve vesi oli 20-22 kraadi, mis oli mulle ja lastele pikkadeks suplusteks ja vees müramiseks täiesti piisav. Matildet kaitses veel lisaks venna “haikalakostüüm”.
Kõige lõppu panen foto meie suguharu pealikust, minu vanaema Veldast ja minu abikaasast Maarjast.
