Pärastlõunal hakkas Nahkanuial müristama ja kohati sadas nii, et kõik ümberringi hall oli. Et tütrekesele oli lubatud arsti juures käimise ja seal tublina olemise eest õhtune ujumaskäik, seadsime taeva selginedes autonina järve poole. Vesi oli soe, järv peegelsile ja meie üksi ujumisrannas. Sain teha tornist hüppavast Matist mõned fotod 2012 suvesaavutuste mälestuseks.
Mati proovis laupäeval isegi torni teiselt tasapinnalt edaspidi saltot, mis talle küll pisut õnnetult lõppes kui ta üle pööras ja näoli vette lendas. Aga ta ronis vapralt teist nägu tegemata veest välja ja lasi paaril pisaral voolata alles siis kui teiste silma alt välja saime. Ma arvan, et sellised “kõhukad” on asjade õppimisprotsessis siiski piisavalt süütu hind, et lasta tal teha asju, mis talle huvi pakuvad. Ja ega muud moodi kui ise tagajärgi kogedes, asju ei õpitagi.
Matilde on kah tubli. Tema julgeb oma käepatjadega silla lõpust vette hüpata, et asigi ei ole. Ta küll ise arvab, et hoiab vette sulpsatades minu näpust kinni aga tegelikult laseb ta sellest juba hüpates lahti. Naljakas on vaadata kuidas tal ei jää kuidagi meelde, mida ta peab sõrmedega kinni hoidma ja mida lihtsalt kinni pigistama. Lõpuks surutakse näppudega kinni nina ja siis pigistatakse kõvasti kokku suu ja silmad.
Kasutasime juhust olla fotoaparaadiga ja pealtvaatajateta järvel, et jäädvustada mõned “sünkroonhüpped”. Lõbus on nii lastega mürada.
Ja siis lõpuks paar pilti lastest ja lastega. Kumbki neist ei püsi paigal, seetõttu on pildid nagu nad on. Väinjärv on mõnus, soovitan kõigile võtta aega ja käia seal traditsioonilisel, aga veel enam ebatraditsioonilisel ajal. Võib saada unustamatu elamuse.
