Sügisega kaasneb igal aastal väiksem või suurem hiirte rünnak majale, mille käigus mõnel neist õnnestub ka eesmärgile jõuda. Püüdsin maja ehitatades küll väiksemadki praod kinni panna aga küllap on aja jooksul need siiski leitud või uuristatud. Ja kas midagi üldse on vaja olnud uuristada, sest tegemist on kohati imepisikeste ning uskumatult paindlike loomadega, kellele inimmõõtmetes maailm ei maksa midagi.
Hiiretõkkena käsitlen ma ise ka maja ümber laialt pügatud muru ning riisutud lehti. Mida vähem peidupaikasid, seda väiksem tõenäosus kõrgest rohust sihtmärgile jõuda. Eriti nüüd kus teinekord patrullivad maja ümber Mats ja Tuti, kes mõlemad on kogenud hiirekütid.
Tüli on hiired tekitanud minimaalselt, loodetavasti seetõttu, et neid on meil siiski vähe. Kuna pügatud muru ja kassid pole toas sugugi kõige tõhusam vahend loomakeste püüdmiseks, kasutame lõksu ja mürki. Viimast oleme raputanud põranda alla, pööningule ja jooksvalt kohtadesse, kus tundub, et hiirtele käia meeldib. Eelduseks alati, et lapsed ega kassid mürgile ligi ei pääse!
Toimivad mõlemad koos, kord lõks, kord mürk. Kui lõks annab kinnipüütud loomakesest märku klõpsatusega, siis mürgiga on palju ebameeldivam. Kuna meie poolt kasutatavad graanulid mõjuvad aeglaselt, jäävad hiired uimaseks ning surevad lõpuks suvalistes kohtades. Paar tükki on seda teinud lausa keset põrandat, kuhu nad on ilmselt surmaagoonias roninud. See on positiivne stsenaarium. Negatiivse korral surrakse oma “kodus” ehk põranda all. Ja see on ebameeldiv.
Täna ööseks kolisime kõik teistesse tubadesse, sest kusagil magamistoa all “avaldas mürk mõju”. Sellisel juhul on ka tuulutamisel ajutine mõju, sest köetud toas levib hais koheselt uuesti, olles kõige tugevam laiba kohal. Seda tuleb kannatada paar-kolm päeva, siis on loodus teinud oma töö. Maarja teeb küll endast sõltuva, et seda koledat lõhna tunda poleks, aga vahelduva eduga. Tema pandud (lõhna)küünaldel on mõningane mõju. Samas ehk ei ole see lõhn, õigem oleks öelda lehk, siiski väga hull, sest näiteks lapsed seda ei tunne. Võib ka suhtuda nagu Triinu Hans Leberecht raamatus “Ühes majas” (lk. 91):
Aga mis lõhn see siin võib olla? Vana maja, ehk on endistest elanikkudest siia jäänud? Või on mõni rott põranda alla ära kärvanud. Rotte siin on …
Haiseb mõni aeg, küll kaob ära, … Ma teen veel kadakasuitsu ka, see aitab.”
Vanarahvas teadis milline on õige suhtumine, oskas eristada loomulikku ebaloomulikust ning teadis ka vasturohtu.
Ka lõksuga oleme sügisel ühe hiire kätte saanud ning tundub, et nüüd on jälle rahu ja vaikus. Kui varem võis öösel ikka kuulda krõbinat põranda all või pööningul, valitseb seal hetkel petlik vaikus. Loodan, et see nii ka jääb. Hiired on loomulikud aga mitte väga meeldivad naabrid.
3 kommentaari
On olemas mürk, millega näriliste surnukehad ei hakka haisema, vaid mumifitseeruvad ruttu.
“Selekt” kataloog pakub veel paremat moodust, seadet, mis peletab hiiri. Töötab elektriga, seetõttu ei saa me seda talveks maamajja jätta.
Mul peakski seesama muumia värk olema.
Kusagilt lugesin, et “kuivatav” mürk on turult ära koristatud ja seda seoses sellega, et viimase vastu ei eksisteerinud vastumürki. Nüüd siis müüakse teise toimeainega kraami, mille vastumürgiks on K-vitamiin. Võta sa kinni, kas kirjutisel oli tõsi taga või mitte aga igatahes ei ole enam poes seda tugevatoimelist jama kohanud, mis ka lemmikloomade elu kallale kipub.