Nahkanuial ei ärgata nädalavahetusel enne kukke ja koitu, ärgatakse “tavalisel” ajal, umbes 9 paiku. Ja siis istutakse sõltuvalt hommikust tunnike või paar köögis. Õue jõutakse alles 11 paiku. Nii oli see ka lõppeval nädalavahetusel kuigi ilma mõttes oleks saanud ja võinud alustada varem.
Mis ma siis ära teha jõudsin. Mitte palju aga pisut ikka. Jõudsin võsalõikuriga trimmerdada Vardja tee Männi kinnistu kaugeima serva ning vedada sealt ära ühe pooliku kärutäie oksi ja muud risu, mis oli sinna jäänud varasematest kordadest ja seekord ette võetud puude piiramisest. Viimane tähendas oksakääridega madalamate okste äralõikamist, et need trimmerdamisel ei segaks.
Jõudsin lõhutud ahjupuudest osa vedada aita varju alla ning laduda seal riita. Selle osa, mis varju alla ei mahtunud, ladusin välja euroaluste peale riita. Õhtul hiljem toestasin riida otsad lepateivastega ning tõin Abrami juurest varemetest jupi alumiiniumtraati, millega need puude raskuse talumiseks ühendasin. Siis ladusin osa puid ümber ning kui lõpetasin, oli juba kottpime. Päeval aitas mind Matilde, temast oli palju abi.
Maarjaga vedasime ära viimased lehehunnikud ja tundub, et saangi tehtule joone alla tõmmata. Üritasin ka mullafreesiga kartulimaad kobestada aga see ei õnnestunud, sest kerge seadme jaoks oli maapind liiga sügavalt külmunud.
Hetk tagasi selgus, et Matilde on haige, palavik 37.3. Seda need päeval meile kurdetud külmavärinad tähendasid. Ei tea kas nüüd jääb tema tuulerõugetesse, millest mattis hakkab juba paranema?