Vihma sajab. See on hea. Metsades väheneb tuleoht, põllud saavad kasta ja mina ei pea ämbritega istutatud puudele vett viima.
Viimati kirjutasin sellest, et Nahkanuia küla asub Nahkanuia voorel. Huvitav, kas see, et minu külast vihmapilved mööda tahavad lipsata, on ka kuidagi sellega seotud? Tänagi tõmbas taevas tumesiniseks ja kuuldus müristamist Koeru pool aga mitte meil. Korraks jäi mulle isegi mulje, et Kõrsi küll vihma ei saa. Aga siis ta tuli. Mõnuga!
Ei tea kas nüüd hakkab lõpuks kõige muuga ka rohi kasvama? Siiani oli küll suhteliselt mugav neid hõredaid liblesid niita. Tundub nagu oleks minu väikse Nippi Kõrsi näol tegemist miniatuurse Eesti riigiga. Headel aegadel kulutatakse ja võetakse ette, halbadel aegadel tehakse halva mängu juures hea nägu. Kui rohi ei kasvanud, suurendasin tasapisi aga pidevalt majaümbruse murualasid. Otsekui jääks tollane kuivus igaveseks kestma. Nüüd, kus on oht, et loodus vohama hakkab, teen näo nagu oleks kõik korras ja higistan hambaid kiristades ning ennast kirudes niita.
Maarjaga arutasime kui rumalalt see meie maa-värk praegu toimib. Kuna me ei ole Nahkanuial pidevalt, kulub sealveedetud ajast suurem osa niitmisele ja muudele korrastustöödele. Tehtu nautimiseks aega ei jää. Nii oli see näiteks möödunud pühapäeval. Päike paistis, tuul sättis ennast vaiksemaks, kõik oli korda tehtud, niidetud ja toad soojaks köetud. Meie aga läksime Paidesse. Nüüd kui uuesti kolmekesi maale läheme, tuleb kõigega otsast alustada ning lõpeb see pühapäeval. Et siis (linna)koju sõita. Loodetavasti jääb mu pojale maal oldud ajast mingi muu emotsioon ka peale muruniiduki mürina!
Ühe atraktsiooni võrra sai rikkamaks ka Mati “lõbustuspark”. Kiigele ja liivakastile lisandus vanaisa Jaani ostetud batuut. Pildil paistab see ebaõiglaselt väiksena. Tegelikkuses on selle 3 meetrine läbimõõt minu 3,5 aastasele pojale rohkem kui küll.
