Lõikasin õunapuid kui kuulsin Kördi ja Altsauna vahel olevast metsatukast kõva seakisa. Uudishimu võttis võimust ja läksin vaatama. Juba minnes nägin risti üle heinamaa moonakaküla poole jooksvat looma. Alguses pidasin jooksjat karuks aga siis ikkagi seaks, mida kinnitas hiljem nähtud jäljerida. Tegin tiiru ümber metsatuka, millest osa kuulub ka mulle. Teisel pool seda avastasin äkki, et olen värsketel karu jälgedel! Karu oli tulnud Vardja poolt metsast ning sisenenud metsatukka, sinnasamasse kust põgenes nähtud siga. Kindluse mõttes tegin metsatukale tiiru peale aga seal väljatulevaid karu jälgi ma ei näinud. Järeldasin, et kuuldud kisal oli põhjust – sigasid oli rohkem ja näljane karu sai ühe neist kätte. Tegi pisut kõhedaks, et see kõik toimus päise päeva ajal, meile suhteliselt lähedal ning et loom võis olla ajal, mil ma tiirutasin, selles imepisikeses metsatukas.
Märkisin Maaameti kaardi väljavõttele peamised orientiirid. Metsatuka läbimõõt kõige laiemas kohas (edelast kirdesse) on 210 meetrit. Punased latakad on “põletatud maa” põhimõttel sigade poolt üles tuhnitud kohad.
Ja fotod karu käpajäjgedest:
***
Paar tundi pärast juhtunut naasin sündmuskohale, seekord kaaslasega. Kohale minnes selgus, et karud olid välja läinud sealtsamast kust tulidki kuid teinud seda pärast minu esimest käiku. Tegemist oli emakaru ja kahe pojaga nagu jälgede järgi selgus ning millele viitab ka üks ülaltoodud fotodest, kus suure käpajälje sisse on jäänud väiksem. Aga seda mina tähele ei pannud.
Igal juhul olid karud sisenenud metsatukka mööda searada ning tabanud vähemalt kaht siga ootamatult. Üks pääses põgenema aga teise elu lõppes sealsamas pärast pikka kuid lootusetut võitlust. Minu toimetused metsaservas segasid karusid siiski sedavõrd, et pidusööki nautima ei asutud vaid liiguti esimesel võimalusel ohutumasse kohta. Ilmselt tullakse peatselt tagasi ning viiakse alustatu lõpule.
10 kommentaari
Kas karu sai mõne nendest talvega nõrkenutest?
Igal juhul poegadega emakaruga ei sooviks küll lähemalt kohtuda. Hea vähemalt, et neil inimeste suhtes mingi respekt on, et nad ilmselt sinu esimese käigu peale saagi juurest lahkusid. Lisaks poeagadele on karuründe teiseks peamiseks põhjuseks just inimese sattumine karu saagile lähedale. Aga võivad kindlasti tagasi tulla.
ossa raks,peris huvitav juhtum….ole valvel..
Ega ma sinna lähiajal torkima ei lähe, sest kohtumist näljase ja poegadega emakaruga ei taha ka mina. Seekord läks nii ja ilmselt ei läinud looduse tasakaal seepärast paigast. Aga murtud siga ei tundunud nõrkenuna, pigem tabatud une pealt.
Pane veebikaamera üles, saad näha kes korjusele päkad silma ajavad. Ka teised sead teevad seda ilmselt rõõmuga. Muidugi oleks huvitav teada kas ja kuna karud tagasi tulla julgevad. Kui aega saad, tee jäljeluuret. Päris häid pilte ja video võiks seal luurates saada.
Kummaline, et siga lasi karu nii lähedale, tuule suund pidi soodne olema ja eks praegu lumises metsas süüa vähe ja sigade lõhn karu sinna meelitaski.
Selle notsu oleks võinud ka hanguga maha võtta. Kevad on isegi notsud nii ära väsitanud, et viimased ei soostu mesikäpa küüniste eest jooksu panema.
Kui nüüd aus olla, siis oli mingil ajal (mida ei fikseerinud) mingit kummalist ja kauget kisa kuulda isegi Rõhule. Pidasin seda algatuseks mingiks suvaliseks müraks. Mulle tundub, et igav sääl kunagises Nahkanuia kantsis ei hakka.
Eks pikk talv tee oma ja näljast nõrkenud sigu on sel kevad-talvel üksjagu. Karu murtud isend ei paistnud kurnatuna aga ega ma teda seal lahkama hakanud. :) Kaamera on hea mõte aga mul seda pole ja esialgu ei plaani ka soetada. Äkki kunagi tulevikus.
PS! Vahetevahel on Nahkanuial “igav” ka. :)
Viimast pilti vaadates tundub, et karu polnud veel kõhtu täis süüa jõudnud kui juba tulid mingid tüütud kahajalgsed segajad :)
Ega ei jõudnudki ja korjust polnud karud puudutanud ka eile õhtuks. Tegelikult hea näide sellest, milline on looduses “süütu” inimtegevuse, antud juhul puhtalt uudishimust põhjustatud, “hind”. Ma ei tea kui näljas see karupere oli aga kuna nad rahulikult süüa ei saanud, võib see segamine lõppeda isegi traagiliselt.
Vanasti räägiti, et karu ei söö oma saaki kohe, vaid teeb seda siis kui viimane om mõnusalt pehmeks läinud. Kokkuvõttes tähendab see seda, et ta eelistab korjust aga mitte värsket.
See on tänapäeval ka nii kuid praeguses olukorras (kevad, pojad) mina isiklikult ei julgeks ainult sellele argumendile panustada. Eile polnud korjuse juures karude jälgi kuid seda oli kindlasti liigutatud ja teisele küljele keeratud. Pole välistatud, et varjatud poolelt oli keegi juba matti võtnud.