“Vana mees tahab koju”

Ma tegelikult ei arva, et olen vana mees kuid koju tahan küll. Kust see tahtmine tuleb ja mida see endas sisaldab, ei oska ma kahjuks öelda. Ma ei pea ennast maailma kõige suuremaks loodusesõbraks kuid armastan seda rahu ja vaikust, mida metsanurgas elamine pakub. Sest kui ma hommikul välja lähen, ei naudi ma mitte niivõrd sookurgede huikeid, linavästrike sebimist või musträsta flöötivat laulu vaid nende asjade olemasolu tervikuna. Võimalust neid hääli, lõhnu ja vaateid kogeda tervikuna, segatuna eimillestki ja eikellestki.

Mõnikord teevad sõbrad või tuttavad ettepaneku veeta koos ühine nädalavahetus. Nagu hiljuti kui hea sõber kutsus mind Soomaale suurvett vaatama. Ma ei tahtnud minna ega läinudki. Mul on siin Nahkanuial kõik olemas ja rohkemgi veel. Välisilmaga suhtlemise vajaduse rahuldab viiepäevane töönädal ja muul ajal internet. Mis sellest üle jääb, kuulub mulle ning soov minna aja veetmise viisi ja koha osas kompromissidele kahaneb iga päevaga. Minu vanaisa Erich ei käinud eriti kusagil ning lõpuks vaid iga päev ühe ja sama jõe ääres kalal. Ma ei ole päris tema aga saan selles mõttes hakkama sama vähesega. Minu elu mahub ära Nahkanuia külla.

Ütlen tihtipeale, et “hakkan vist vanaks jääma” kuid tegelikult tundub, et olen ennast alles leidmas. Ma ei tea, miks inimesed tahavad linnadesse või Eestist ära. Võib olla on küsimus võrdlusmomendi puudumises ning pärast selle omandamist tullakse tagasi. Jääb loota, et see kõik ei toimu liiga hilja.