Karuloo lõpp

Minu karuloo lõpp on “õnnelik”. Vähemasti ise ma nii arvan. Keegi, loodetavasti karupere, on sea puhtaks närinud ning jätnud viimase luud valendama ning naha mädanema.

Neile, kes ei tea, infoks, et minu karuloost avaldas toreda kokkuvõtte ka möödunud nädalavahetuse (Avaldatud 20.04.2013 kell 00:00) tasuline Järva Teataja.

Nahkanuia küla elanik ja samanimelise ajaveebi pidaja Marko Mänd on sunnitud nädalavahetusel katkestama koduaias õunapuude lõikamise, sest metsatukast kostab vali hädakisa. «On see siga või hani, vist tundub ikka rohkem sea moodi,» arutleb ta otsusele jõudmata.

Mänd jätab siiski töö pooleli ja läheb elumajast meetrit paarsada jääva metsatukka asja lähemalt uurima. Ta läheneb sündmuspaigale, kui metsaservast jookseb välja mingi loom. Jälle on tal arutlemist, seekord siis kaalub ta sea ja karu vahel.

Kahtlus langeb seale, mida kinnitab ka jäljerida. «Ma ei pea end maailma kõige julgemaks meheks, kes sooviks iga loomaga rinda pista, nii ma seal tiirutasin, kui äkki märkasin, et olen sattunud karu jälgedele,» meenutab ta.

Paari tunni pärast tuttava jahimehega põnevasse metsatukka tagasi läinud, selgub Männile, et ta oli sattunud peale kahe pojaga emakarule, kes parajasti metsseaga toidulauda rikastas.

Sündmuskohal selgubki, et üks (või rohkem) siga oli pääsenud ja teise saatus oli jääda karu(de) kätte. Mänd pakub, et karud tabasid siga ootamatult, näiteks puhkehetkel.

Sea kõht oli lõhki, seljal küüniste ja kuklas puremise jäljed. «Eks loomad ärkavad ja tahavad süüa,» selgitab ta. «Paar päeva hiljem samas kohas käies oli siga pööratud, kuid mingeid söömisjälgi näha polnud. Eks lumi sulab jõudsalt ja peidab jäljed.»

Koeru valla jahimeeste seltsi esimees Raivo Matrov tunnistab, et selles olukorras on ainus imestusväärne asi see, et sündmus leidis aset inimasustusele sedavõrd lähedal.

Murtud loom oli metsseapõrsas ja metsades on Matrov samalaadseid juhtumeid näinud küll ja küll. Esna jahtkonnas murdis näiteks suur isakaru kunagi maha kesiku.

Koeru kandi suurtele metsamassiividele viidates teadis Matrov nimetada vähemalt viit karu: kaht isakaru ja üht emakaru kahe umbes poolteiseaastase pojaga. Inimestel karta pole siis vaja. «Metsloom on üldiselt pelglik, ega ka selle juhtumi puhul saanud karud süüa ega midagi, vaid läksid ruttu minema,» ütles ta.

Mingeid suuri hüppeid see Nahkanuia ajaveebi külastatavuses ei põhjustanud. Küll olen mina pärast seda karulugu Nahkanuia ümbruses liikudes pisut ettevaatlikum.