Ega siin palju kirjutada ei olegi. Avastasin täna õhtupoolikul Truuperi kõrvalt1 koletu puugi. Oli teine ennast verd täis imenud nagu mauk ja valmistus juba lahti laskma.
Puuki ei saanud enne kõrva küljest kätte kui õhtusöögiaeg kätte jõudis. Ajal mil koer sõi, toimetasin mina vereimejaga, tõmbasin välja ja põletasin tuhaks. Enne seda imetlesin teist peopesal ja tegin paar fotot.
Kontrollin Truuperit küll regulaarselt ja ei saagi aru kuidas siis see elukas mul kahe silma vahele jäi. Võib olla seetõttu, et tavaliselt sasin koera kasukat seljal ja rinnal, silitan pead, aga kõrvu niisama, nalja pärast ei katsu. Aga tuleb vist katusma hakata!
- Maarja ütles, et nii Eesti keeles ei väljenduta, sest mitte keegi ei saa aru, kas puuk oli Truuperi kõrval või tema kõrva peal [↩]
1 kommentaar
Eile so kolmapäeval avastasin Truuperi kõri pealt veel ühe puugi. Pakatades varasemate puugitõmbamiste edukast kulgemistest, tõmbasin selle vereimeja pooleks. Teist poolt kuidagi kätte ei saa. Tarvis läheb väga terava otsaga pintsette, mis koduses majapidamises hetkel puuduvad.