Pärast Nahkanuia fotoblogi tegemist polegi ma pikemaid fotopostitusi teinud, et mitte mõnelt vähegi õnnestunud klõpsult seda pisukest aupaistet ära võtta. Siin on üks selline postitus neile, kelle jaoks foto tähendab rohkem kui tuhat sõna, kokku raamatujagu sõnu.
Ühesõnaga, käisime koeraga Vardjal ja saime seda teha väga mõnusas tempos. Mann läks laste ja sõbrannaga Tartusse kinno ning mul oli piisavalt aega, et iga samblikututi või kuivanud rohulible juures roomata. Ka ilm toetas jalutuskäiku mõõdukate külmakraadide ja tuulega. Korraks tuli isegi päike välja ja me ei kiirustanud üldse.
Kliki pildil, et näha suuremalt ja siis sirvi nooleklahvidega.
See foto on tehtud hommikul elutoa aknast. Tõstsin paar päeva tagasi rasvapallid ümber, sest seal kuhu ma need algselt panin, puudus lindudel võimalus mõnel lähedalasuval oksal saadud seemneid krõbistada.
Nagu ikka on paljude minu tehtud fotode peakangelasteks meie kolm kodulooma: kaks kassi ja koer. Kassid tahavad kangesti tuppa aga ukse taga passides tuleb neil taluda tüütut koera. Tuti on ennast “kavalalt” trepi serva taha peitnud ja pistab sealt pea välja kontrollimaks, kas hädaoht Hinckuse näol on kadunud.
Mats on samal ajal puu otsas. Kas ta sattus sinna Hinckuse sunnil või vabatahtlikult, jäi mul märkatama. Teel maapinnale tegi ta peatuse, et ennast oksa vastu sügada.
Kahel järgmisel fotol on samblikututid Altsauna talu juures kasvavate remmelgate otsast. Minu jaoks on tegemist ikka veel märgiga puhtast õhust Nahkanuial.
Kui ma siiani arvasin, et talvel on linnupesad tühjad, olin täna sunnitud oma arvamust muutma. Talvel on linnupesad külma kasutada. Neis haudub ta lindude kombel härmatisest lume välja. Järjekordne pesakond lund ongi pesast lahkumas.
Ühel ilusal päeval jään ma ka ise rahule mõne fotoga tuule poolt maha painutatud ja metsa all kuivavast-kõdunevast kuusest. Alloleva foto idee tundus mulle alguses ja kohe pärast ülesvõtet päris hea, hiljem arvutiekraanil jäi puudu kõigest. Aga proovin uuesti.
Seda fotot ma kommenteerida ei oska. Mulle meeldib.
Hinckusele meeldib kangesti veest jäätükke välja koukida. Minu arvates seadis ta Vardja all oma kirge rahuldades täna isegi elu ohtu. Kuna ma suurt midagi teha ei saanud, hoidsin kaamera valmis, et olukorra tekkides sellest vähemalt head ülesvõtted saada.
Tagasiteel kohtasime teel põdraperet. Täpsuse huvides pean tunnistama, et märkasin ainult mina. Hinckus toimetas talle omasel kombel nina maas ja kuna põder jälgis liikumatult meid, siis polnud teda koera jaoks olemas. Nii saingi teha seeria fotosid ilma, et oleksin pidanud ühe käega koera kinni hoidma. Tegemist on minu esimeste loomapiltidega Vardja teel, kusjuures kaalusin just kaamera kottipanekut!
Fotod on tehtud Pentax K-5II peegelkaamera ja smc Pentax DA* 200mm f/2.8 ED IF objektiiviga.