Valimiste eel paiskan eetrisse veel ühe teema tulevastele vallajuhtidele mõtisklemiseks ja lahendamiseks. Tegemist on postitusega, mis on mustandina oodanud pikemalt oma aega ja kuna täna on reede õhtu, kus magamaminekuga võib venitada, toimetan ma selle siinkohal ära.
Väinjärve rand on Koeru valla üks suuremaid rikkusi. Valla territoorium olev ainus korraliku rannaga veekogu on hinnatud vaba aja veetmise kohaks nii kohalikele kui ka kaugemalt tulijatele. Viimaste tarbeks on olemas koguni täitsa kena telkimisplats koos tuletegemiseks mõeldud lõkkealuse ja väikese katusealusega. Käesoleval aastal pikendati rannajoont, lõigati ära ujumisranda tükkivad kõrkjad ja rajati korralikud võrkpalliplatsid. Üldmulje on väga hea!
Meiegi pere käib meelsasti Väinjärve rannas ujumas. Kaks ujumissilda koos kõrge hüppetorniga pakuvad rikkalikult võimalusi enda luustiku tugevuse testimiseks ning sildade suhteliselt lähestikune paiknemine loob turvalise tunde ka neile, kes alles ujuma õpivad. Teoreetiliselt saab ka paati laenutada ja on korralik parkla. Isegi seda pole vald häbenenud teha ja sulgenud randa viiva tee mootorsõidukitele! Selline meelekindlus väärib ainult lugupidamist, sest tulemuseks on ilus ja puhas rannaala.
Mina tahan kirjutada inimestest selles ilusas ja kenas rannas. Mitte külastajatest üldiselt vaid teatud kindlat liiki külastajatest. Neid ei ole palju aga nagu kõigel halval ikka, on sel komme häid ja ilusaid asju täielikult või osaliselt kasutuskõlbmatuks muuta.
Mina käin valdavalt Väinjärve rannas perega. Tegelikult Matiga. See mida ma seal kuulma pean ületab minu taluvuspiiri. Koolipoisid, kelle kohta võiks lausa öelda, tatikad, ropendavad sõnadega, mida on lihtsalt vastik kuulata. Pärast ühte ujumiskorda rannas on täpselt teada, milliste erinevate nimetustega võib kutsuda kõike seda, mida inimesed ujumisriietega varjata püüavad. Kauba peale veel muud rõvedused. Ma ei ole ise laitmatu suuvärgiga aga uskuge, see ei ole normaalne kuidas lapsed omavahel suhtlevad, tehes seda häbenemata teisi rannas olijaid ning tundmata piinlikkust väiksemate ees, kes neid seal suu ammuli kuulavad.
Ma ei ole kuulnud kordagi kedagi neid poisse (mõned neist ühed ja samad päevast-päeva) korrale kutsumas, mis võiks otsekui viidata, et kedagi see ei häiri. Ja ehk ei häirigi! Või siis räägime siin teatavast “kogukonnatundest”, mis väljendub mistahes suhtlemist halvava käitumise vältimises? Ei tea. Endalgi tundub imelik sellesse “idülli” või kogukonnaharmooniasse sekkuda. Äkki peabki nii olema? :)
Teine ja tõsisem probleem, millele uued-vanad vallaisad võiksid lahenduse pakkuda, on alkoholi tarbimine rannas või alkoholijoobes seal viibimine. On selge, et mõlemad nimetatud tegevused ei ole avalikus kohas lubatud. Küsimus on selles, kes ja kuidas seda kontrollib. Ja jällegi, kas üldse on vaja kontrollida. Kas on veel neid, keda noorte purjuspäi rannas lõbutsemine häirib? Lõbutsemise all pean silmas üksteise p…i saatmist ja muid kõrva paitavaid väljendeid.
Sellele fotole jäänud Coca-Colat ja teist pruuni vedelikku sisaldavat rüübet võtsid hilises puberteedieas noored rannas avalikult. Pudelid seisid rahvale uudistamiseks ja võib olla ka maitsmiseks otse hüppesillal. Keelajaid polnud, ei teinud seda minagi.
Olen kuulnud, et vallal polevat raha rannas vetelpääste hoidmiseks ning et aastaid sellega tegelenud mees teeb seda praegugi suures osas omast ajast ja vabast tahtest. Äkki tuleks see raha siiski mingite teiste tegevuste arvelt leida? Et kohalikel mudilastel oleks koht, kus suviti oma ema ja/või isaga ujumas käia. Et oleks kus saaks päikest võtta ja murul lebada, ilma et selleks tuleks eemaldada esmalt kiht pudelikorke ja suitsukonisid.
Palju saab ära teha ka ise. Vanemad saavad oma lastele kodus sõnad peale lugeda ja hiljem tuttavatelt kontrollida kuidas nende võsud rannas ennast üleval pidasid. Prügi saab enda järelt ära korjata ka siis, kui seda esmapilgul vähe on. Roppused tasub hoida enda teada või vahetada neid äärmise vajaduse korral üksteisega sosinal. Ja ongi juba palju parem. Kui siis kunagi lõpeks rämpsu (tühjad pudelid, kommipaberid) vetteloopimine, võiks Väinjärve ranna esitada ka Eestimaa Kauneima Ranna konkursile.
Ma vist olen utopist, kui ma unistan sellest kuidas kiriku ees seisev erafirma patrullauto võiks valla tellimusel suviti vahelduseks Väinjärvel tiiru teha või siis näeksime aeg ajalt kohalikku konstaablit rannas jalutamas. Kuritegu on sümptom, põhjused nende tekkimiseks algavad kusagilt mujalt, näiteks järve ääres kuuldud roppustest, röökimisest ja lagastamisest.
Neile, kes sellest postitusest ennast mingil moel puudutatuna tunnevad, soovitan vaadata alljärgnevat Ants Leppoja videot Väinjärvest. Hästi ette kujutades võib tekitada mulje, et midagi sellist millest mina kirjutasin, pole kunagi olemas olnudki. Et see oli ainult uni, paha uni … :)