Tulime küla pealt. Maja haiseb ikka veel aga mitte enam nii palju kui hommikul. Mati ja Matilde juba magavad, mina vaatan poole silmaga õudukat, teine pool püüab kaasa mõelda.
Viimastel päevadel on niitmine omandanud uue tähenduse. Kui varem oli see küllaltki ebameeldiv kohustus, siis täna võtan seda kui lõõgastust ja meeldivat vaheldust päevasele arvutitööle. Päris mõnus on siis masina seljas loksudes vaadata kuidas rohi lõiketerade alt välja lendab ja mõelda ei millesti. Nüüd kus me oleme avastanud, et ka Matildele meeldib traktorimürina saatel uinuda, võib mind tihtipeal näha sõitmas tütar rinnal magamas. Et mul mugavam oleks, varustab Maarja mind spetsiaalse lapse kandmiseks mõeldud kotiga, kuhu tüdruku sisse sokutame.
Eile käisin Abramit niitmas. Mesilased on mürinaga leppinud ja kuigi neil ka alguses otsesid rünnakusoove täheldada just ei saanud, julgen praegu sõita isegi ilma kaitsva peavõrguta. Paaril korral on läbi selle võinud näha mesilasi pea ümber tiirlemas aga ilmselt on tegemist olnud üksikute agressiivsemate isenditega, kes on milleski segadusse sattudes otsustanud häirijat uurima tulla. Eilegi lendas üks mesilane mulle pähe, kus ta sumises senikaua kuni ma ta sealt välja võtsin.
Aga tulemus oli suurepärane. Kui väikeste vahenditega võib muuta ilusaks talukrundi, kus midagi käegakatsutavalt väärtuslikku pole. Piisab niidetud õuealast, mis koheselt hakkab tekitama kauneid kontraste vanade õunapuude, paksu sirelivõsa, vundamentide ja allesjäänud hoonelobudikega. Pidin niitmise lõpetamisel tagasi vaadates nentima, et see oli ikka õige otsus Abrami korda teha.
Hommikul tulid meile külla minu ema ja õepoeg Tommi. Seepärast oli Matil tegemist ja kuna ema hoidis Matildet, sai Maarja aiamaaga tegeleda. Seal ei ole väga palju teha aga sellise linnuunega jonnijuurika kõrvalt nagu seda on meie tütar, kes ärkvel olles keeldub mujal kui süles olemast, on isegi selle vähese tegemine kangelastegu. Vaarikad ja maasikad on igatahes harvendatud, kus vaja, ümberistutatud, mullatud, herned üles kaevatud. Pisut veel ja meie ajamaa on eelseisvaks talveks valmis. Peangi kartulimaa laskma läbi künda.
Muuseas mahatehtud kartulitest jagus meile suveks lahedalt. Kui mul vahepeal tekkis mõte järgmiseks aastaks suurem maalapp katrulite alla panna, siis Maarja pani mulle mõistuse pähe. Kuna meil koht kus talvevarusid hoida puudub, poleks meil võimalik neid ületalve hoida ja kogu töö oleks mõttetu ajaraisk. Nii otsustasimegi järgmisel aastal hoida latt madalal ja piirduda sellesama põllutükikesega, millega on juba vaeva nähtud.
Vaeva on nähtud ka ilutaimede istutamisega. Alles see oli ku Maarja rajas oma elu esimese kiviktaimla (postitus, mis muuseas on põhjendamatult populaarne) keldri laele. Kuna keldri otsustasime lammutada, kolis ta taimed sealt ära maja ette, kuivanud õunapuu alla. Aga siingi olid omad probleemid, pidev vari ei mõju ei ilutaimede ega ka mitte muru kasvamisele hästi. Nüüd leidis kogu see maltsapunt endale uue puhkepaiga, kahe maa sisse mattunud kivi ümber Kangelase ees tee ääres. Loodetavasti need sinna ka jäävad. Eksisteerib ainult oht, et kui nüüd Vardja tee rekonstrueerimise plaan teostub, võib selle koha peale tulla kuivenduskraavike. :) Sellised need naised on! Sest kuigi ma palusin Maarjal anda teada kui ta iluaeda rajama hakkab, et saaksime koos õige koha leida, ta seda muidugi ei teinud ja oh seda järjekordset ümberistutamisrõõmu …
Nii et töö käib. Midagi me oma võimaluste piires siin teeme. Töö otsa ei lõpe, sest seda tekib pidevalt juurde. Nüüd on vaja pisut trimmerdada, puud ootavad ladumist jne., jne …