Vaatasime eile Maarjaga vanu Nahkanuial tehtud fotosid ja teiste hulgas jäid silma mõned fotod lindudest, mis said tehtud meie siiatuleku esimestel aastatel. Kindel on, et Nahkanuia oma söötis ja võsastuvate põldudega oli toona oluliselt metsikum ja linnurikkam. Tagantjärele tahaks lausa arvata, et need pildid said tookord teoks tänu siinse linnupopulatsiooni puuduvale kontaktile inimesega. Igatahes on hiljem 200mm objektiiviga olnud päris keeruline lind niimoodi kaadrisse saada, et temast midagi näha ka on.
Ühel vaadatud fotodest oli punaselg-õgija ja selle postituse ajendiks sai asjaolu, et täna, üle mitme aasta, nägin seda lindu taas aida taga lõkkeplatsile kogutud oksahunniku otsas. Üldse jäi tänasel kartulipaneku päeval objektiivi ette veel mitu siinset linnuliiki, kelle olemasolu tahan selle postitusega tuleviku tarbeks jäädvustada. Mõne aasta pärast jälle hea vaadata.
Kõigepealt siis punaselg-õgija. Kui päris ausalt kõik ära rääkida, tõin toast fotoka hoopis kahe ohakalinnu pärast täpselt samas kohas, kes kahjuks vahepeal jõudsid ära lennata. Kaader ei anna loodusfoto mõõtu välja. Jäädvustasin lihtsalt fakti.
Selja taga aida katuselt tabasin pesamaterjaliga linavästriku. See lind väärib Nahkanuia vapilinnu staatust, sest nad on meiega koos olnud siin algusaastatest ning leidnud endale kassidest puutumatu pesakoha kusagil vana aida katuseviilu all.
Põldvarblastest olen teinud paaril korral juttu ja tundubki, et nad on ennast Nahkanuiale sisse seadnud. Alloleval fotol istub üks lindudest Kangelase ees vanal õunapuuoksal aga nende valitud pesakoht on sauna seina külge kinnitatud pesakast, millest allpool juttu tuleb.
Nagu mainitud, panime täna kartulid maha. Terve selle aja, mis ma vagude vahel koperdasin, saatis mind kadakatäkside laul. Kartlikke linde on tänu sulestikule pealiskaudsel vaatamisel raske märgata ning lähemale kui allolev foto, ma täna ei üritanudki minna. Olen korduvalt küsinud ja küsin tänagi, mis saab kadakatäksidest kui nende meelispaik, söötis ja kangekaelselt pajuvõssa kasvav põld lõpuks üles küntakse?
Neid linde ma ei tunne. Lagled, haned? Ei viitsi järele ka vaadata. Ilmselt minnakse Endla järvele vähemalt suund on selline võetud. Klõps on pooljuhuslik ja jäi meelde seepärast, et linde pildistades lasin ennast selili murule ning otse nõgesepõõsa otsa. Oli tunda küll.
Nagu mainitud, märkasin täna enda suureks rõõmuks pesakasti juures askeldavaid varblasi. Head fotot nad endast teha ei lasknud aga sain aru, et valmistutakse pesitsemiseks. Linnud olid argilikud ning vältisid tunnistaja juuresolekul pesakasti minekut ka ilmselgete tõenditega noka vahel.
Selle viimase foto kvaliteet on väga halb, sest tegin selle läbi aknaklaasi. Ei tahtnud lasta käest võimalust jäädvustada korraga ohakalinnu paar. Kui ma neid märkasin, toimetasid nad mõlemad liivahunniku tipus aga mulle poseeriti nii.
Lisaks kuulsin täna esmakordselt rukkirääku! Kägu kukub Nahkanuial juba mitmendat päeva.