Nahkanuia mehed seadusega pahuksis

Ma ei lase ennast viimasest kommentaarist minu postitusele Selveri tegelikust headusest veenda ja ei kuulu seega endiselt nende hulka, kes formaalsust inimlikkusele eelistavad. Ma pigem kaldun edasi olema unistaja, kes arvab, et inimistevahelised suhted peaksid põhinema vastastikkusel usaldusel ja austusel. See käib ka nende suhete kohta, mis tekivad iga riigi kodanikul oma riigi ja selle esindajatega.

Eile õhtul peatas mind Ridakülas politseipatrull. Olime Mattisega kahekesi ja teel koju. Mingit erilist põhjust peatamiseks polnud. Võib olla oli küsimus selles, et olime just keeranud väikeselt kõrvalteelt suurele, kus patrull juba oli ühe masina kinni pidanud ja et kaaslane ei peaks niisama istuma, otsustas ta aega parajaks tehes meid kontrollida.

Karta polnud mul midagi: ühtki liikuluseeskirja ma parajasti ei rikkunud (mitte et ma neid pidevalt rikun), rihmad olid meil poisiga korralikul kinni, auto tehniliselt täiesti korras ja kindlustus tehtud. Aga selgus, et mu load olid kehtetud. Isegi väga, sest need oleks tulnud välja vahetada 2008 aasta märtsis! Loomulikult ei kontrolli ma nii pika kehtivusajaga dokumente nagu juhiload, mis väljastatakse 10 aastaks, regulaarselt ja pole pannud vastavat meeletuletust oma telefoni. Muidugi on see oma süü, et ma lubasid õigel ajal välja ei vahetanud. Seepärast ma ei protestigi kopsaka rahalise trahvi vastu, mis mulle määrati. Minu mõte liikus hoopis teises suunas.

Esiteks vormistati koos trahviga mulle “Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus”, mis tähendab, et mul puudub õigus kuni juhtimisõiguse saamiseni mistahes sõiduki roolis istuda ning sellega kasvõi meeter edasi liikuda. Olime minu isa (temal me külas käisimegi) praegusest kodust mõnesaja meetri kaugusel. Kui ma küsisin, kas ma tohin selle 150 meetrit suurel teel nende silmade all autotühjal teel tagasi sõita, oli vastus eitav. Ja mul oli väike poeg autos.

Teiseks oli minu peatamise hetkel väljas juba pime ja kell pool kümme. Politsei ei huvitunud sellest, kas mul on telefon ja kas keegi saab mind tulla ära tooma. Nende töö oli tehtud. Ja mul oli väike poeg autos.

Kolmandaks olen ma lubadeta sõitnud terve aasta, ilma, et sellest mingit kahju oleks sündinud. Ilmselt poleks juhtunud ka teel koju, kuhu mul oli sõita veel 58 kilomeetrit.

Neljandaks sain ma 2009 aasta jaanuaris trahvi kiiruse ületamise eest (olime Matiga teel Tallinna). Miks ei pööranud trahvi vormistanud politseinik lubade kehtivusajale tol korral mingit tähelepanu, need olid juba siis aegunud. Kas see lohakus läheb talle ka midagi maksma? Kui ma tol korral “tohtisin” edasi sõita, siis miks mitte poleks seekord lahendus võinud olla sisuliselt sama?

Retsi süüdimõistmiseks on kannatanul vaja tema vastu algatada kriminaalasi, alkoholi mittetarbiva, hea tervisega meeskodaniku trahvimiseks formaalsuse mittetäitmise tõttu pole vaja midagi. Seda isegi juhul kui ta oma tegevusega kedagi ei ohusta. Lihtsalt seadused on meil sellised. See mees, kes paar aastat tagasi minu ema ründas ja kelle ma kinni võtsin, on ikka kenasti vabaduses ja temaga pole tehtud midagi. Oleks vist pidanud korralikult tappa ka andma, siis oleks tal vähemalt see karistus olnud (ja mina omakorda selle eest süüpingis).

Miks on politseil andmebaasis olemas inimeste süüteod? Miks ei ole selles andmebaasis kajastatud kõiki neid olukordi, kus seesama kodanik on kaasinimeste, seaduse või riigi nimel välja astunud? Kas tõepoolest kaalub unustatud loavahetus üles kõik selle, mida keskmine eestlane oma riigi tarbeks teeb? Kas unustatud loavahetus kaalub üles siira üllatuse ja südamesttuleva kahetsuse?

Kuidas saab riik ja selle valitsus eeldada oma kodanikelt ausust ja lojaalsust kui trahvi miinimummäära otsustamisel on kõige suurema kaaluga Kiirmenetluse otsusele kirjutatud lause: “Kahetsen tehtut”? Puhas formaalus määrab ära selle, kes trahvi maksimummääraks saab 6000 või 4000 krooni. See on ju absurdi tipp! Kas nii kasvatatakse meis südametunnistust? Kindlasti mitte.

Mulle meenub üks aastatetagune lugu samuti öisest autosõidust. Olime siis Maarjaga kahekesi ja teel kuhugi. Meid peatas Järvamaal politseipatrull ja kontrollis dokumente. Selgus, et mul oli kindlustus läbi saanud (tollal ei olnud veel seda automaatsete teadete süsteemi teenusepakkuja poolt). Lubasin tookord politseinikule, et teen kindlustuse esimeses tanklas ja nii ka toimisin. Esimeses tanklas pidasin masina kinni ja vormistasin kindlustuse.

Või siis teine kord, kui andsin patrullile sõna, et tagasi koju sõidan õige kiirusega. Pidasin oma sõna ja tegin nii. Mitte et rikkumine oleks hilisema seaduskuulekuse valguses õigustatud. Ei, selline ülalkirjeldatud suhtumine näitab, et ka ametnike jaoks on siiski olemas täisväärtuslik kodanik, keda saab ja tuleb usaldada. Nii kasvatatakse südametunnistust, austust politsei ja seaduste vastu. Kuigi see eeldab seaduse tagajalt väga head vahetegemisvõimet, ei tohiks usaldusest kunagi loobuda!

Viimasel ajal minuga tegemist teinud politsepatrullid enam mingeid mööndusi ei tee. Hoiatus kui selline näikse karistusena maailmast täiesti kadunud olevat. Tunnen ennast alati maailma kõige suurema kurjategijana (mulle on politsei öelnud keelumärgi alt sisse keeramise eest nii – tsiteerin: “Ma sulle sitale näitan …”). Ja selle kõige juures sigatsetakse sellesama väikese Paides kindlates kohtades, mis pealekauba on avalikud, igapäevaselt. Seatakse ohtu linlaste heaolu, tatistatakse, sõidetakse autoga haljasalale, lõuatakse ja röögitakse, ropendatakse. Seda, et sigatsejatel väike naps sobiva meeleolu saamiseks ära kulub, ma parem ei räägigi. Või siiski! Mida minu poeg või tütar peavad sellest õppima? Seda tolereerivad kaudselt needsamad korravalvurid, kes autojuhte öösel vilkuritega taga ajavad, neile vales kohas parkimise eest trahvi vomistavad ja siis “sitaks” sõimavad. Oleks hea kui mõni politseinik sellele küsimusele vastab.

Elame tsekkide, protokollide ja muude formaalsuste maailmas. Kõige selle juures jäävad ainult ametnikud inimlikeks, neile ju on lubatud eksimine nagu tollele politseinikule, kes pool aastat tagasi mul load kontrollimata jättis. Kui kehtivate lubade puudumine on nii oluline, et nendeta ei tohi liikuda sentimeetritki või et süüdlast ootab nendeta autoroolis teistkordse tabamise eest 18 000 kroonine trahv, siis kuidas saab see kahe silma vahele jääda? Ja kui see ei ole oluline, miks naelutati mind seekord piltlikult nö asfaldi külge? Me ei räägi lastest, kes isa loata ja sõidueksamit läbimata oma oskusi ja hobujõude sõpradele demonstreerivad, vaid pika sõidustaaziga inimestest. Mitte ei mõista.

Ma ütlen veelkord, et siin mingit kahetist mõistmist poleks, ma ei vaidlusta eksimist, ma ei vaidlusta trahvi. Ma vaidlustan suhtumise. Kas neil politseinikel polnud siis tõepoolest südant sees, et nad mind niimoodi teele jätsid? Väike poeg autos, väljas pime, koju mitukümmend kilomeetrit. Õnneks oli mul telefon (ma ei mõista miks seda peetakse nii elementaarseks), õnneks leidusid head inimesed (kas kõigil on nad kohe käepärast võtta?), kes leidsid aega mulle järgi tulla ja õnneks oleks mul äärmise häda korral olnud võimalus minna oma isa juurde. Aga kas minuga oleks käitutud teisiti kusagi Kagu-Eesti teedel? Vaevalt. Ja see mulle muret teebki. Seadusesilm teeb oma töö ära ja sõidab minema. Riigikassa on saanud täienduse, nemad saadavad trahvi tasumisega hilinemisel sulle kohtutäituri. Kodanik istub tee peal püüdes endale ja oma lapsele selgitada millega ta küll kõik selle ära teenis.

Ma oleks tahtnud lihtsalt koju saada, ei midagi muud. Abi oleks olnud ka politseinike empaatia. Politsei eesmärk pole ju ainult karistada vaid ka aidata! Leida lahendusi! Või kehtib see ainult filmides? Või siis formaalselt, paberil, nagu ka minu “kahetsus”? Kahetseda saab tahtlikult tehtud tegu, ma ei oska kahetseda asju nagu unustamine. Millegi unustamine ei ole teadlik otsus. See on selle loo mõte.