Sügise saabudes sagenevad kokkupuuted loomadega. Mõnel juhul võib see olla näiline, teisel jälle päris päris. Mõnel juhul näitab see edasiminekut, teisal … tagasiminekut? Arvata võib kõike ja see on lubatud, palju sellest tõde on, seda ei pruugi me teada saada.
Paar päeva tagasi kohtusin Nahkanuial Jüriga, kes rääkis oma hiljutisest karukogemusest. Koeraga metsas olles kohtasid nad mesikäppa, kes tavapärase põgenemise asemel hoopis neile lähema hakkas. Lõpuks ei jäänud muud üle kui jahipüssist lask õhku teha, mille peale metsloom põgenes.
Karujälgi pidi täis olema ka Nahkanuia servas olev söödaplats. On ime, et karud pole veel jõudnud Abramile mesitarusid rüüstama. Aga kauaks sedagi, sest täna pildistasin Eesti metsade suurima kiskja jälgi endise Altsauna talu kohal, mis tähendab, et meile on sealt kiviga visata. Muidugi teeb see ja Jüri räägitud lugu pisut ärevaks, sest tahaks ju metsas seeni korjata ja niisama hulkuda. Hirmu ei ole aga kuna mul püssi ka pole, ei saaks ma lasta ei õhku ega kõhtu, ei karu ega kedagi teist. Nii jääb üle loota, et kohtumist ei toimu või siis põgeneb ott loomuomase hirmu sunnil.
Järgmiseks teemaks on kärnkonnad, pisut väiksemad elukad kui seda oleks karu. Nendega on asi lihtne. Nahkanuiale tulles oli Abrami ees olevas lodus kevadel kuulda armulõõmus konnade krooksumist. Tegemist polnud küll kärnkonnadega aga siiski. Siis nad kadusid ja pole tänaseni sama arvukalt ennast näole andnud. Nende asemel on kärnkonnad, igas suuruse ja kõikjal! Mul on kõvasti tegemist, et neid niitmise ajal traktoriga kümnete kaupa mitte alla ajada. Teinekord on pidurdus murutraktori liikumistrajektoori ületava konna ees nii järsk, et lenda või üle rooli maha. :) See konnade kaootiline liikumine ongi ainus miinus, sest mingit kahju ma ei tea, et kärnkonnad põhjustaks. Pigem ikka head. Ja üks asi, mis mulle konnadega seondub on nende elukeskkonna puhtus. Järelikult …
Sellele pildile jäi kaks täna hakkimisest päästetud konnakest.
Lõpuks jõuame ehk kõige ebameeldivama looma juurde, keda mul siin Nahkanuial on tulnud kohata ning kellega kokku puutuda – see on kährik. Kährikuid on meil ikka külas käinud aga viimasel ajal on nad eriti ülbeks muutunud. Selle tõestuseks on mul sitahunnik maja ees paju all ja sitamägi aida taga lõkkeplatsi juures. Lisaks sellele pakuvad need elukad õhtuti muusikali, mis mulle kui muusikalist kuulmist mitteomavale inimesele eriti peale ei lähe. Ilmselt nende karjumise peale ma ühel öösel kuutõbisena välja läksingi. Pean nüüd plaani kuidas neid pisut hirmutada. Omal ajal Paides Ristiku tänaval elades loopisin varahommikul kräunuvaid kiimas kasse kõigega, mis kodust kätte sattus, alates kartulitest ja lõpetades sahtlist võetud korgitseriga, pean vist vana tava jälle eluu kutsuma! Püssi mul ju pole. :)
7 kommentaari
Juba täna õhtul tegin kährikutele sõitu. Kui läksin pimedas välja vaatama, oli kaks neist ennast juba maja lõunaküljel oleval lagendikule valmis sättinud. Seekord läks tagaajamine libedalt ja mingit probleemi loomadele järgijõudmisega polnud. Ma ei suutnud ainult oma 80 kilost keret täishoo pealt nii kiiresti suunda muutma sundida kui nemad. Pääsesid seekord mõlemad aga küllap me kohtume veel!
Paarkümmend minutit hiljem olid sealsamas kaks jänest. Kähriku silmad hiilgasid mulle vastu Abrami elumaja juurest.
Pimedas lambiga välja minnes piidlevad pimedusest mind vähemalt paar silmapaari. Täna oli üks neist maja ees prügikasti juures, teine aias. Kas eilse kogemuse või muu asjaolu tõttu, ei lastud mind piisavalt lähedale, et oleksin saanud demonstreerida oma sprintimisvõimeid. Põnev igatahes!
Konnad ja kährikud küll aga-
Leidsin praegusest Järva Teataja online-ist röövpüügi kohta käiva artikli juurest sellise kommentaari : lisan veel, et kui need pasatskid veel kord oma mõrdu Preedi jõkke panevad, siis tulen ise kohale!
K
Rein
30.08.2009 16:03
käin tavaliselt ikka iga nädal närvi rahustamiseks Endla-Koeru kandi rabades kolamas.Vist kolm kuud tagasi, kui jätsin auto Preedi silla juurde ja läksin mööda jõe äärt jälle kolama, tabas mind halb üllatus tagasitulles.Keegi oli mu auto kummid kõik tühjaks lasknud ja tolmusele tagaaknale kirjutanud “Kui veel korra mõrdu lõhud, siis uputame ära”
Aru ma ei saa, kas kellelgil olid kusagil Preedi jões mingid võrgud sees või mida iganes.
Ei julge enam sinna minnagi, kuigi ise kalamees pole ja ei osanud jõkke vahtidagi.Rajad olid küll sisse tallatud ja Jäägermeistri pudeleid leidsin hulga.
Äkki Keskonnateenistuse mehed lõhkusid kellegi mõrra ja arvati, et mina.
Päris huvitav! Minu juurest pole ükski mõrramees läbi läinud (vähemalt pealtnäha mitte), küll keerab keti tagant autosid tagasi. Võib olla istuvadki nendes masinetes need “kalamehed”, kellele miski püha pole!
Ma ei soovita sellistel tegelastel siin väga laiata, sest niipalju kui ma kalameestega rääkinud olen, vaatab suurem enamus sellisele tegevusele viltu ja on valmis ka ise tegutsema kui vajadus tekib.
Kallele tahan lisada, et kuidas see Sinu siiatulek asja parandab. Ega need mehed Sind jõe ääres ei oota! :) Või plaanid pikemat varitsust? Ja kui neil on uputamisplaaniga tõsi taga, peab “kallesid” olema palju rohkem. Parem suhtle politsei või keskkonnaametiga selles küsimuses. Las käivad siin tihedamini. Viimati külastas Vardjat keskonnaameti inimene möödunud nädala kolmapäeval! Nii et värisege mõrraga püüdjad!
Eile toimus järjekordne mõõduvõtt minu ja kährikute vahel. Seekord toimetasid loomad vana Pertelsoni õunapuude all. Imelikul kombel nad minu pealampi vaenlaseks ei pidanud ja lasid ennast pikalt vaadelda ning ligemale hiilida. Kui mul vaatamisest küllalt sai, asusin loomi taga ajama.
Üks oli küllalt tark, et hüpata kohe Kangelase vundamenti ümbritseva kõrge rohu sisse, kus ma teda pimedas hästi ei näinud aga teine plagas niidetud heinamaale. Seal laskis ta sõitu traktori rattajäljes, mina tihedalt kannul. Vaenlase liginedes lasi kährik kuuldavale võikaid röögatusi. Viskasin looma puuhaluga aga ei tabanud. Laskemoona lõppedes lõpetasin tagaajamise.
Miks ma seda teen? Eelkõige selleks, et kährikud maja juurest eemale peletada. Esialgu tundub, et see ei õnnestu. Teiseks pakub see ka sportlikku huvi, sest nõrgematega on ju ikka hea võistu joosta. See kõditab enesehinnangut. :) Jänest ma näiteks kätte ei saa (olen korduvalt proovinud, eilegi proovisin).
Kährikuid on tõest palju ja kipuvad inimeste õuele, mis pole tegelikult metsloomade puhul normaalne.Selle põhjuseid tuleb otsida pisut kaugemalt.Kuigi eestis on lubatud küttida kährikuid aastaringselt, siis seda siiski ei tehta. Miks?
Kenal nõukaajal olid riiklikud naha kokkuostu kohad, kus jahimees sai metsas tabatud looma naha realiseerida ja seda küllaltki kena kopika eest. See motiveeris.
Küllap mäletavad kõik vanemad inimesed toredaid kährikukasukast mütse ja kraesid :) väga populaarsed.
Täna pole nahku kellelgi vaja, mõned aastad tagasi veel keegi ostis neid kokku ja asjal oli ses mõttes jumet, et jahimehe kulutused said kaetud ja jäi ka pisut üle. Oma kogemusest võin öelda, et see naha koorimine ja puhastamine pole eriti meeldiv tegevus. On paremaid aja sisustamise viise. :)
Omakorda tegi korrektuure metsas marutaud. Tänapäeval aga puistatakse lennukist vaktsiinipalasid, jahimehed neid loomi ka ei küti ja saamegi erakordselt suure populatsiooni.
Ime, siis et metsas kitsaks ei jää! JA nii nad peavadki tulema sinu aeda sööma ja roojama.
Seda küsimust on arutatud viimasel ajal ka EJS (eesti jahimeeste selts) siseselt, kuid siiani pole mingit motiveerivat, korralikult toimivat süsteemi loodud, et jahimeest saada innukamalt väikekiskjaid küttima.
Karusnaha eest hoolitsevad kasvandused ja seda väga odava hinna eest.
Eks arvukuse vähendamisega jahimehed ka tegelevad, sest selle kohustuse on nad kaudselt endale võtnud, kuid neid on ikkagi tõesti liiga palju.
Lõpuks, kui inimene otsustavalt ei sekku, on loodusel kombeks see ise kuidagi lahendada. Tavaliselt on see mingit uut tüüpi haigus, mis populatsiooni hävitab/hõrendab. Loodetavasti mitte nii ohtlik inimesele, kui marutaud!
Kui sa tahad oma kaasüürnikest lõplikult vabaneda, tuleb need loomad hukata,teistmoodi sa neist lihtsalt lahti ei saa. Võidki jääda õhtuti spurtima. Mis iseenesest ei ole tervisele üldse halb, ehk siis neist loomakestest on ka mingit kasu. :))))
“Kui sa tahad oma kaasüürnikest lõplikult vabaneda, tuleb need loomad hukata, teistmoodi sa neist lihtsalt lahti ei saa. Võidki jääda õhtuti spurtima. Mis iseenesest ei ole tervisele üldse halb, ehk siis neist loomakestest on ka mingit kasu :))))”
Mõnusalt asjalik kommentaar ja veel parem lõpp! :) Ma peangi ennast Paide-Türi jooksuks treenima.
Aga võib olla tõesti oleks kiire ja fataalne lõppmäng kõige kasulikum. Helistan Sulle selles küsimuses! :)