Mati on täna Paides minu ema juures ja kuigi ma toimetasin terve päeva väljas, on praegu hea istuda ja oma ajaveebi toimetada. Köögis soojeneb kuumas vees purk Nahkanuia mesilaste meega ja mu kõht koriseb kui ma mõtlen kuidas ma seda kohe varsti saia ja piimaga sööma hakkan.
Paar päeva tagasi käis Nahkanuial Hillar Ümar, mees kelle asjalike kommentaare võivad huvitatud aeg ajalt siitsamast lugeda. Hillar on Jõgevamaalt ja üks tema huvidest on II Maailmasõja laguses siinkandis toimunud suured lahingud. Jäi ju Endla rabadesse ja soodesse kotti hulga tiblasid, kes siin siis ringi hulkusid, tsviilelanikke mõrvasid ja muidu lolli mängisid.
Hillar kogub ka vanu fotosid Jõgevamaa kohta ja tänu temale on mul nüüd digitaalsel kujul võimalik teile näidata fotoseeriat Piibe sillast. Seda silda enam olemas ei ole, on ainult jäänused. Ma panen täna siia üles kaks pilti ja ütlen lisaks, et mul on nüüd olemas ka silla pass. Selle järgi on silla valmistamisaastaks 1875 ning sild valmistati tahutud graniitkiviplokkidest. Rohkem infot tuleb siis kui ma leian kellegi, kes mulle venekeelse silla passi ära tõlgib.
11 kommentaari
Absoluutselt imeilus sild!
Vene keelest tõlkida võin küll, kui tarvis peaks olema.
Mind huvitab küsimus: kes lõhkus Piibe silla.
Siiamaani on mul arusaam, et seda tegid 1941. taganevad vene/punaarmee väeosad. Minul on olemas ka koopia saksa rindekunstniku Raebingeri joonistusest, kus liikursuurtükk sõidab üle vastremonditud silla ja pildi allkirjaks on meie väed Koeru lähedal või midagi sellist. Jääb üsna kindel veendumus, et tegu on nimelt Piibe sillaga. Toimetan koopia esimesel võimalusel Marko kätte.
1944. a. lõhuti sild kindlasti uuesti. Koerus olevat saksa vägesid punaarmee üldpealetungi vastu juhtinud rüütliristi kavaler Alfons Rebane.
“Piibes, jõe kaldal juhtis rühma “oberwachtmeister” Endel Vilu Rakverest. Neil ei tulnud lahingut pidada. Taanduti Koeru.” Ajaleht “Võitleja” 2004, lk. 12.
Kuhu kadusid pool või üle poole silla graniitplokkidest? Arvan, et need läksid Venemaale, purustatud Leningradi hoonete ja ehitiste taastamiseks. Aga võib-olla suudeti nad Eestisse jätta, Tartu Tallinna või Narva taastamiseks. Võib olla keegi teab…?
Teadaolevalt oli ka Põltsamaal rohkem punastest tellistest hooneid, kui praegused silla otsa juures olevad. Nende telliste kvaliteet oli ja on praegugi niivõrd hea, et need puhastati ja veeti Leningradi taastamiseks.
Kuidas siis nende graniitplokkide oli kui venelased silla 41-l aastal lõhkusid? Kas need viidi kohe ära või tehti seda pärast sõja lõppu? Kui neid kohe ära ei viidud, pidi sild suures osas koosnema siiski omaaaegsest ehitusmaterjalist. Kuidas see Sul joonistusel kujutatud on?
Siiski, siiski…
Nüüd, kui ma olen selle RAEBIGER, mitte Raebinger, joonistust liikursuurtükiga, üle pika aja uuesti vaadanud näen, et olen kiirustanud. Mitte kuidagi ei saa väita, et tegu on Piibe sillaga. Aga samas ei saa ka kindlasti väita, et tegu ei ole Piibe sillaga.
Mis on kindel on see, et pilt on pärit kindral Küchleri armee propagandakompanii rindetööde mapist “Kampf und Kunst” ja foto autor on rindekunstnik Raebiger. Usun, et netist otsides leiab pildi üles, kuid see võtab vististi veidi aega. Joonistusel on all kuupäev 31. Juli 41.
Graniitplokke ei viinud venelased 41. a kohe kindlasti minema, sest neil oli ka ilma graniitplokkideta küllalt kiire, et Eestist eluga pääseda. Seda tehti ikka peale sõda.
Sillakivid peaks olema alles, kõrval muldes. Kas teil on pilte või infot veski ja veskisilla kohta. Elan ise seal kõrval Põrgupõhja talus.
Mob. 56604674.
Minul ei ole aga ma pean selle küsimuse meeles ja kui peale satun, annan teada. Võib olla teab Hillar sellest veskist midagi?
Piibe silla kohta midagi leida ei ole sugugi kerge. Isegi vanakooli mees Helmut Joonuksil pole oma 1981. raamatukeses “Põltsamaa jõgi” lk. 30 Piibe silla kohta muud õelda kui…
“…seal, kus Piibe maantee jõe ületab, asus VAHUKÜLA vesiveski. Suur VAHUKÜLA jääb jõest kahe kilomeetri kaugusele LÄÄNE poole…”
Kas panid tähele…”kaks km lääne poole jääb Suur Vahuküla”. Kui nüüd kaarti vaadata, või kui isegi mitte vaadata, on teada, et Vahuküla jääb sillast oma 4 km põhja poole.
Miks siis vanakooli mees sedasi lugejale puru silma ajas.
Nõukogude ajal, nagu teada, olid sillad salajased, sõjalise tähtsusega objektid. Piibe sild kaasa arvatud ja tsensor kriipsutas teed juhtiva info maha ja moonutas selle äratundmatuseni. Kas mäletate lugu Ivan Sussaninist…?
Miks ma sellist jura siin ajan? Selleks, et Piibe silla kohta pole mõtet midagi loota nõukogude aegsetest allikatest. Igatahes on teema uudne, põnev ja värske ja selle algatajale tuleks siinkohal aitäh õelda.
Piibe kaudu kulges tõenäoliselt iidne Eesti põhja-lõuna suunaline peatee. Arvatekse, et see läks piki Seljamäe harja Vägevani välja. Arvatakse koguni, et ristirüütlid liikusid nimelt seda rada mööda, sest mujal ümber ringi olid vaid sood.
Siinse kandi rajatiste ja külade kohta on üldse raske infot leida. Seda on aga mitte avalikkusele mõeldud kanalites, kus leiduvad vaid üksikud killukesed. Ega arhiividki tegelikult väga materjalirohkusega ei hiilga. Piibe sild on hea näide. Samas käivad selle kategooria alla ka siinsed metsakülad Nahkanuia, Metsanurga, Jõeküla koos oma sootalude ja muu põnevaga.
Joonuks võis mõelda Luigeristis asuvat silda [Wakhe]1706kaardil on tapeal.Kaks kilomeetrit läände.Mind huvitab rohkem mitu silla- või paisuvõlvi oli Piibes.Praegu on kaks[4-5m.vahega].Muldes leitsin veel kaarelukukive.minu oletuse järgi oli kaari neli.
Eeldades, et pildil olev suur hoone on Piibe kõrts oma põhjaotsas paikneva mantelkorstnaga (vaade oleks põhjast lõunasse) siis oligi sillal 4 võlvi.
Praegused võlvid asuvad pildil olevatest kusagil 35 meetrit põhja pool.Tollest majast tagapool lõunas 50m onsuur maja vundament[postijaam või kõrtsihoone]täpsed andmed mul puuduvad.