35

Mul oli täna sünnipäev. Tegelikult lausa juubel, sest sündisin 4. märtsil täpselt 35 aastat tagasi. Vaatamata ümmargusele numbrile mingit suuremat (ega tegelikult ka väiksemat) koosistumist ei toimunud ja seda enam olen tänulik kõigile neile, kes mind meeles pidasid ning eriti neile mõnele, kes omal initsiatiivil võtsid vaevaks läbi astuda. On ikka äraütlemata hea tunda ennast vajaliku ja meelespeetuna!

Magasime hommikul kaua. Me kõik. Lõpuks olime meie Mattisega need, kes ennast üles ajasid ja toimetama asusid. Olin lubanud Mattisele täna Rakverre ujuma minna ega tahtnud seda lubadust vaatamata kehvale tervisele murda. Lisaks arvasin parimaks kingituseks iseendale olevat vähemalt üks osa tänasest päevast oma pojaga veeta. Tore oleks olnud teisedki kaasa võtta aga Meelimari on ujumiseks veel liiga väike.

Tagasi kodus valdas mind vägev unerammestus, tingitud suures osas kehvast enesetundest. Lõunauinakust ei tulnud siiski midagi välja, sest kui olin voodisse heitnud, ehmatas Matit kaminatoas nähtud hiir ning lapse rahustamiseks vahetasin asukohta, ronides voodist diivanile. Kui ma olin peaaegu unemaailmas, äratas mind Maarja, hüüdes sosinal (või sisinal?) minu nime.

Selgus, et kamina ees, vaiba peal oli jälle hiir. Küllap seesama tegelane, kes Matit ehmatas. Kuna hiir näis ebatavaliselt flegmaatiline, õnnestus mul püsti tõusta ja visata talle peale ainus käepärast olev ese ehk tumba. Sellest piisas. Mulle jäi siiski mulje, et loomake oli ennast eelnevalt kosutanud roosade müügikraanulitega, mis tema enesetundele sedavõrd rahustavalt mõjusid, et see endaga ütlemata rumala surma kaasa tõi. Mis ühele halb, see teisele hea. Pakkusin Matile küll hiirevõileiba aga ta keeldus viisakalt.

Enne ootamatute külaliste saabumist madistasime pisut Matiga ja siis ma püüdsin uuendada oma veebipäeviku tarkvara. Minu poolt väljavalitud viisil see küll ebaõnnestus aga ma proovin veel. Seega kui lugejad ühel hetkel avastavad, et Nahkanuia ajaveeb on maas siis teadke, et Mänd katsetab. Loodan vaid, et need katsetused ei riku ajaveebi lõplikult.

Siis aga oli juba õhtu ja saabusid külalised. Aeg möödus lennates ja praegu üritan unega võideldes siia midagi kirjutada. Eks siis hommikul värske peaga on aega postitust redigeerida.