Ostsin hiljuti endale raamatu “Mister Fred”. Tegemist on omalaadse teosega, millest esimene pool kujutab endast Urmas Oti intervjuud Fred Jüssiga ning teine pool kogumikku Fred Jüssi esseedest, artiklitest ja märkmetest.
Selles raamatus on üks lugu eidest ja taadist.1 Kui ma mõtlesin, et mida üle pika aja kirjutada, meenus mulle tsitaat sellest loost:
Ühel hommikul nägime, et karu oli käinud kaeras. See oli põnev ja romantiline. Hommikusöögi ajal hakkasime pärima, et kuidas see elu siin metsade keskel siis kah õieti on. Eit ja taat vaatasid aknast välja, ei vastanud musta ega valget. Eide käed olid süles, kortsus ja pragulised, taadi sepakäed toetusid kepile. Pärast seda, kui ühel sügiseööl käisid röövlid ja viisid ära lihaastja, ütles eit vihaselt: “Niisugune see elu siin on.” Taat vaatas aknast välja, ei öelnud musta ega valget.
Vahest ongi nii, et polegi midagi öelda kuigi päevad lähevad ja lähevad. Mistahes ajavahemik, olgu ta nii pikk kui tahes, pole pöördvõrdelises seoses selles juhtuvate sündmuste arvuga ega ka mitte pole päevade sisuline kvaliteet alati samaväärne. Elu läheb edasi, kuskil, midagi tehes mööduvad tunnid, öelda pole aga “musta ega valget”. “Niisugune see elu siin on”.
Ma võtsin endale õiguse tsiteerida Jüssi sõnu kuid tuleb arvestada, et ma teen seda oma kontekstis. Tema mõte võib olla hoopis kusagil mujal ning peituda sügaval kirjutises või temas endas. Olen ka ise mõtisklenud just selle ülaltsiteeritud lõigu üle: et mida Fred siis öelda tahtis. Ja kas üldse tahtis?
- “Eidest, taadist ja …” – lk.240-245 [↩]