… algas hommikul õues mutiraipe leidmisega. Kuna teisi tegijaid ei ole, pidi muti püüdmise ja tapmisega hakkama saama Mats. Tegin Maarjale ettepaneku kasse premeerida aga perenaise leige, lausa pahane suhtumine tõmbas sellele plaanile kriipsu peale. selgus, et kassid olid jõudnud juba tema vastrajatud lillepeenras tuhnimas käia.
Esimese päevatöö idee realiseerus koheselt selle tekkimisel. Olime Maarjaga mõni päev tagasi arutanud Nahkanuiale tuleku algusaegadel maja ette paigaldatud aiapostide äravõtmist. Jah, nende paigaldamisega nägime palju vaeva, jah, nende peale tuli kulutada üksjagu rahalisi vahendeid aga täna, mitu aastat hiljem, seisid need ikka samamoodi kasutult ja tegid majaesise oluliselt koledamaks. Vähemalt kehtis see nende postide kohta, mis said tehtud taaskasutamise vaimus vanade metallist ja valatud põhjaga kolhoosiaegsete raudpostide peale.
Nüüd seisid need postid äkitselt meie silme ees ja ootasid otsust. Ja nii oligi, juba mõne aja pärast riisus Maarja laiali ja silus viimaseid labidatäisi mulda, mis postide väljavõtmisest olid jäänud.
Ilmselt ootab sama saatus ka neid aiaposte, mis on raske töö ja vaevaga kaevatud maa sisse ning mis “takistavad” muu hulgas ka normaalset liikumist majaesisel teerajal. Ainult et nende väljavõtmiseks läheb vaja enamat. Plaanis on need lähiajal ja muude tööde käigus kiskuda need välja näiteks kopaga.
Järgmiseks otsustasin mina minna ja niita ära Abrami. Vajadus selleks oli reaalselt olemas, sest sealne õu on viljakaks kasvupinnaks kõikvõimalikule maltsale, mis praeguseks on juba päris pikaks sirgunud ning mille hilisem niitmise käigus purustamine ei pruugi õnnestuda.
Kimasin traktoriga kohale ja alustasin tööga. Kuna ma niidan Abramit kolmes osas, sujus esimese osa, majaesise, niitmine tõrgeteta. Seevastu mesilastarude ees niites avastasin ennast teisel ringil mesilaste piiramisrõngas. Kusjuures neid oli palju. Imelik ja üllatav oli selline rünnak mulle seetõttu, et ma sellel esimesel korral üldse tarude vahetust lähedusest ei niitnud vaid jätsin 2-3 meetrit vahet. Ja kuigi mu närvid ei pidanud lõpuks vastu ja ma jooksin traktori juurest ära, ei saanud ma ka nõelata tänu võrkmütsile, mis ma ettenägelikult pähe olin pannud.
Tagasi ma kohe ei läinudki, sest nägin juba sirelivõsa vahelt piiludes, et ründajad ei ole traktorit hüljanud vaid tiirlevad vihaselt selle ümber.
Naasin Abramile hulga aja pärast, olles vahepeal maja juures toimetanud. Mul oli kindel plaan traktoriga koju sõita ning ma olin valmis ebameeldivusteks. Ebameeldivused olid vihaste mesilaste näol kohal, seekord küll vaid mõni kuid nende arv kasvas, ja lisaks selgus, et traktor ei lähe käima kuna kütus on otsas!
Kütuse sain hilisel pärastlõunal Koerust kui käisime Maarjaga poes ja tõin ära hommikul Škoda alt äravõetud ning Tõnisele parandamiseks viidud tagarehvi. Lonkisin kanistriga Abramile ja kallasin traktori paagi täis, seltsiks ikka vihased mesilased. Ja kui ma siis traktori tooli istusin ja masinat käivitada püüdsin, vedas mind taas aku alt. Sellega sai mu hing täis ja ma marssisin sirge seljaga koju (et õhtul tagasi minna, aku maha keerata ja laadima panna).
Huvitav on, et mesilased ei olnud kõigil neil kordadel niiväga huvitatud minust kui traktorist. Kui ma masina seljast ära tulin, mind ei jälitatud aga kui ma sellel istusin, olin ilmselgelt sihtmärk. Vaevalt, et mesilased traktorit endale soovisid aga midagi masina juures pidi neid häirima, mis? Kütusehais, midagi seoses akuga? Täna hommikul lähen tagasi ja vaatan, kas saan traktori käima ja platsi niidetud.
Õhtuks jäi mul veel õunapuude lõikamine maja juures, mis aga ei tahtnud kuidagi edeneda ilma Maarjata. Kui ta siis lõpuks minu juurde tuli, läks töö lennates ja ma lõpetasin esimese puu kärpimise täpselt ajaks kui me Mattise ja Maarjaga ratastega Ervitale sõitsime. Sellest päeva viimasest suuremast tegemisest jäävad oma juttu rääkima mõned fotod.
