Kalle käis täna oma mesilastega toimetamas. Nagu ta ise ka pärast tõdes, sai valitud selleks kehv päev, sest üks pere, mis ka muidu on oma tigedusega silma paistnud, oli täna eriti aktiivne. Kui meie Truuperiga Abramile jõudsime, tiirles Kalle pea ümber korralik parv mesilinde ja tundus, et ta oli kohe hädas nendega.
Muidugi on Kalle “hädas” hoopis midagi muud kui minu “hädas” olemine. Tema toimetab rahulikult edasi ja need kolm-nelikümmend nõela (mis ta täna sai) ei pane teda ei rabelema ega valust nina kirtsutama – mesinikkude värk. Seevastu meil Truuperiga läks teisiti.
Truuper vaeseke ei osanud arvatagi, millisesse santi seisu ta ennast asetab kui ta mesipuude poole hakkas lontsima. Koheselt oli tal kümmekond mesilast kallal ja koer lidus maja poole nagu jaksas. See oli korralik spurt, mitte selline nagu ta endale minuga lubab. Eile, kui asjaolude sunnil sealtsamast kodu poole sörkisime, tuli Truuperit pidevalt ergutada, et ta üldse jooksusammu teeks ja poleks tal olnud kartust peremehe kaotuse pärast, oleks ta mind rahumeeles üksi minna lasknud. Aga nüüd oli mul tegu, et tempot hoida! Viimased mesilased tulid koera karvade küljest lahti alles maja juures! :)
Mina jäi sel korral nõelata, sest olin piisavalt väle ja ei toppinud koera kombel oma nina sinna kuhu tarvis polnud. Seevastu ei vedanud mul paarikümne minuti pärast kui Abramile trimmeri järgi läksin. Kui mina arvasin, et selle ajaga on mesilased maha rahunenud, oli olukord tarude kaugemas läheduses endiselt ärev. Abrami kivist aida kohal sain astla kõrva (samasse kõrva kuhu eelmisegi, mis muidugi kohe kõvasti üles paistetas). Pagesin nii, et mütsgi jäi tee peale maha. :)
Kui ma lõpuks trimmeri järele söandasin minna, oli juba hiline pärastlõuna. Vot siis kuidas mesilastest võib sõltuda päris palju!