Ma olen korra kirjutanud Abrami kiviaida korstnas pesitsevast kosklast. See lind on osanud oma tegemisi toimetada mulle täiesti märkamatult. Pea kõik välja- ja sisselennud pesasse on jäänud ainult tema enda teada. Välja arvatud üks, mis ta asukoha reetis. Täna silmasin kosklat kortsnast välja piilumas ja ma ei suutnud vastu panna kiusatusele talle külla minna.
Täpsustuseks niipalju, et minu olematu määramisoskuse alusel on tegemist jääkosklaga, kes päriselus armastab pesitseda mõnes suuremas puuõõnsuses või siis pesapakus. Üheski linnuraamatus, mis mu raamaturiiulil on endale koha leidnud, koskla kiindumust korstna vastu ei kirjeldata aga me saame ju aru kui väike vahe on puuõõnsusel ja korstnal?
Ronisingi siis kiviaida katusele fotokas käes. Õnnekombel jõudsin katusest läbi kukkumata (sarikad on mädad ja eterniit püsib katusel ainult ausõna peal) korstnani. Korstnast kostus mulle tasast krooksumist, mis on jääkoskla emaslinnu häälitsus. Kuna ma ei teadnud kui sügaval pesa on, lähenesin ma tasakesi, et ehmatuse korral katuselt mitte alla veereda. Õnneks oli kõik rahulik ja mulle avanes kena pereidüll.
Pesas, umbes 3 meetri sügavusel korstnas, võis näha linnuema koos kahe pojaga, just nii nagu pildil. Rohkem ma neid ei tülita! Minu uudishimu on rahuldatud ja Nahkanuia jääkoskel ajaloo tarbeks jäädvustatud. Mõne aja pärast saavad pojad lennuvõimeliseks ja siis tuleb jääda lootma, et mõni neist kunagi siia tagasi pesitsema tuleb!
