Mesilased ei ole esimesed! Ei ole selles postituses kuidagi seotud selle konkreetse meega, kui siis kaudselt.
Nimelt tõi Kalle mulle uudsemett, selle aasta esimene korje tema mesilastelt. See ei ole Nahkanuia mesi aga mesi siiski. Ja maitses nagu mesi ikka ehk oli hea ja magus. Isegi väga magus! Ikkagi oli hea seda saada ja süüa.
Omal ajal kui ma koolipoiss olin, sai ikka käidud ja sõidetud Türi lillelaadale. SÜks kindel ost oli toona läbipaistva kile sisse pakitud tükike meekärge. Kui ma praegu hakkan mõtlema, siis kuidas oli võimalik müüa mett kärjes maikuus, mis on ju tavapärane lillelaada toimumisaeg? Ei oska vastata. Igatahes laadal ma käisin ja mett ostsin. See oli traditsioon. Ja ehk taastub see traditsioon Kalle abiga siin Nahkanuial?
Aga mesilased ajasid mind täna Abramil jälle taga. Niitsin traktoriga kui üks mürgikott mind ründas. Maha jäi traktor, maha jäid prillid – peatusin alles poolel koduteel. Tagasi Abramile läksin paremas varustuses ning tegin töö lõpuni. On ikka häda nende mesilindudega! Või oleks õige öelda, et hoopis minuga? :) Rääkigu see Kalle mida iganes, mesilane juustes on ikka vastik küll. Teoorias tuleks ta näppude vahele kinni võtta, sest nii on kahju kõige väiksem. Mina suudan täna ainult kätega vehkida. Ükski mõistusepärane liigutus mul välja ei tule. :)