Hetkel teadaolevalt on Nahkanuia küla esmakordselt mainitud 1712 aasta inkvisitsiooniraamatus. Et selle nimega küla ajalugu kaugemale ei ulatu tundub väga tõenäolisena Rõhu karjamõisa rajamise tõttu aastal 1686, mis omakorda lõpetab Rõhu küla olemasolu 20. sajandi esimese pooleni ning loob eeldused uue küla tekkeks. Minu teooria järgi paigutati karjamõisa rajamisega selle alale jäänud talupojad teistesse küladesse või rajati nende baasil uus küla. Nahkanuia paikneb praegugi suurema metsalaama servas, mistõttu tundub tõenäoline kohalt äraaetud talupoegadele uute maatükkide väljajagamine seni põllupidamiseks sobimatus piirkonnas.
Kuidas selline küla “kolimine” välja võis näha, kirjeldab oma raamatus “Karuskose” Albert Kivikas. Detsembris 1943 ilmunud trükis paikneb allolev tekstiosa, kus ma lihtsalt vahetasin osa nimesid ära, lehekülgedel 131-132. Seni parim leitud kirjeldus, mis aga tõestab, et minu teooria Nahkanuia küla tekkeloo kohta, võib olla tõde, kuna samasuguseid asju on juhtunud mujalgi.
Oli seda juttu Nahkanuia külast Toomaski juba poisikesepõlves kuulnud oma isalt. See liikus nagu legend nüüdki veel rahvasuus ringi, et vanasti olevat olnud siin jõe ja Kärdumäe vahel maantee ääres suur küla, kus oli hea põllumaa ja jõukad renditalud. Mõisnik aga ütelnud ühel sügisel kõik kohad peremeestele üles ja andnud neile uued maad otse põlislaane sügavusest. Vana küla kaotanud ta aga hoopis, lõhkunud majadki maha ja põllud võtnud mõisa alla. Külast ei olevat muud järele jäänud kui üks kivikalme. Selle kivikere seisis veel praegugi seal Kärdumäe otsas.
Peremehed läinud siis laande, rajanud seal endile uued talud ja nõnda tekkinud sinna küla, mida hüüti praegu Nahkanuiaks. Üks neist Nahkanuia asutajatest olnud ka vana Tammekanne Märdi isa Rein, kes oli rajanudki siia Kördi talu, mis oli praegu suuremaid ja rikkamaid üle kihelkonna.
Maksnud aga nende uute talude rajamine siia põlislaande ka Nahkanuia meeste higi ja vaeva! Kõigepealt tuli maha võtta põline mets ja ehitada sellest hooned. Seni aga, kui polnud veel hooneid, tulnud elada koos naiste ja lastega hagudest tehtud onnide all. Kännustik tuli üles juurida, raanik aleks põletada, kamar maakirveste ja konksadraga peenendada, ja alles siis sai uudismaa lapikesele külvata esimese viljaseemne. Ometi elama need mehed seal kuidagi hakanud, kuigi hundid murdnud hulga loomi ära ja viinud paljudel väikesi lapsigi metsa. …
Päris üks ühele seda lugu kindlasti võtta ei tohiks, sest esimese loenduse järele 1712 aastal (1712 inkvisitsiooniraamat (Akte betreffend die Güter Estlands im Jahre 1712; EAA.3.1.448)) elas Nahkanuial (dorff Nachka ney) 5 Rõhul elanud peremehe asemel vaid 1, Tammekanne Tönno. Pereseid võis olla muidugi rohkem aga kes seda oskab enam öelda. Kindlasti polnud ei Rõhu ega ka Nahkanuia jõukaimad külad kihelkonnas. Kõik muu aga võis küll Kivikase kirjeldusest sobida.