Käisime mõned päevad tagasi minu isa juures Tapa kandis ja tegime vahetuskaupa, mõne kasutatud kuid korras vineertahvli eest saime Matiga 6 “mutti”. Truuper oli meiega kaasas, sest tal on vaja autosõitu harjutada ning sotsialiseeruda. Kui esimesega probleeme ei tekkinud, siis lähisuhete loomisel astus Truuper seekord sügavale ämbrisse.
Isal olid külas elukaaslase poeg koos oma perega ja sellesse peresse kuulus ka suur (vist kaheaastane) emane rotveiler. Truuper vaeseke, kelle tõsisemad kokkupuuted koertega piirdusid tänase päevani Intsu taksiga, üritas kõigest väest seda elukat mängu meelitada. Niikaua meelitas kuni karistada sai.
Rotveiler lamas näiliselt rahulikult murul ja kui Truuper talle lähenes, käis äkki üks lõrin ja rotveiler oli välgukiirusel tal kallal. Kõik käis nii kiiresti, et mina ei jõudnud isegi mitte reageerida. Nägin ainult, et rotveileri lõuad liikusid ning Truuperil tuli hirmust piss “püksi”. Eluka käest pääsenud, ronis Truuper valju hädakisaga verandale tooli alla, kuhu suure koera perenaine teda kohe lohutama tõttas. Kui mina silmapiirile ilmusin, tuli koerake minu juurde oma muret kurtma.
See kuidas rotveileri rünnak mulle näis eeldanuks Truuperi surma. Tegelikkuses pääses Truuper sellest rünnakust ühe veritseva õlahaavaga, mille oli tekitanud ilmselt suurema koera kihv. Rohkem vigastusi nagu polnud! Kuigi ette vaadates, julges Truuper pärastpoole isegi aias liikuda. Rotveilerile ta enam ligi ei läinud.
2 kommentaari
Kogemustega koeraomanikuna ei saa mitte vaiki olla – hammustushaavad on nii koertel kui kassidel asjad, millesse väga tõsiselt suhtuda, hoolega puhastada ja jälgida. Mu 6-kuune kutsikas sai eelmisel suvel ilmselt aeda tunginud kährikult hammustushaava näkku, karvase koera puhul ei märganud seda enne, kui ka sellise palava suveilmaga oli see juba nii rängalt mädanema läinud, et ma ei kujutanud seni ettegi, kui rängad tagajärjed sellisel asjal olla võivad. Mäda voolas ojadena, koeral pool pead paistes…
Puhastasime haava kohe pärast hammustamist ja hiljem kodus. Pärast seda olen haava iga päev katsunud ja vaadanud. Kui järgmisel päeval tundus koht pisut paistes olevat, siis hiljem paistetus kadus ja kõik näib normaalne olevat. Koer ise ka ei anna kuidagi märku, et midagi valesti oleks. Igal juhul tänan soovituse eest!