Ma tahaksin uskuda, et nii nagu meie siin Nahkanuial tunneme jätkuvalt rõõmu oma koduloomadest, teevad seda ka ajaveebi lugejad. Samuti tahaksin uskuda, et minu lemmikloomapildid pole need “lemmikloomapildid”, millele tavaliselt põlgusega vaadatakse, sest eesmärk ei ole mõjutatada nunnumeetrit, kuigi ka see teinekord juhtub, aga lihtsalt näidata kuidas me siin koos oleme. Loomi on huvitav jälgida. Ja vahetevahel ma imestan, kuidas Maarja, kes iseenesest vihkab igat väiksemat karva põrandal, talub kasse toas ja on kannatlikult nõus nende järelt tomuimejaga tõmbama, Või siis iseennast, kuuldes igal hommikul kasse välisust kraapimas või ajades neid ära auto kaptilt. Aja jooksul on neist saanud meie pere täieõiguslikud liikmed, oma vigade ja eelistega.
Hommikul mängis Mati pliidi ees tahvelarvutiga ja Mats ronis tema seljale magama. Selline tore vaatepilt, mida üles pildistades mõtlesin, et see on just see, mis jääb alati Matsi meenutama. Samal ajal mängis Tuti “kivist pealaga” Tilde järgi, tegelikult siis väikese järi jalgu hoidva metallist ketiga.
Kõige selle juures igatsen ma väga Truuperit.