Kotike suira

Suir ©Nahkanuia

Ma pole kindel, et see pole nii olnud ka varasematel aastatel aga käesolev talv on muutunud tüütuks ja ma ootan pikisilmi kevadet. Kas on põhjus selles, et ka töö juures hakkab tekkima teatav rutiin, või selles, et ma sarnaselt teistele tööl käivatele inimestele olen sunnitud istuma arvuti taga kogu selle valge aja, mil väljas saaks midagi teha, või siis sellest, et mõõdukalt lund ei tähendagi pidevat enese välja kaevamist. Ei tea. Ka laste puhul on märgata teatavat rahutust ja soovi midagi “teha”, sest nii paradoksaalsena kui see ka ei kõla, saab väljas küll olla aga neljane ja kaheksane seal kahekesi koos, eriti pimedas, olla ei taha.

Ülemöödunud nädalavahetusel puhastasin abilistega jupikese Vardja tee serva. Meil on seal üks lagendik, mida pealekasvav lepp hakkas teest varjama ning mis sai maha võetud eesmärgiga saada teele rohkem valgust ning õhku. Projekt peaks jätkuma tuleval nädalavahetusel samas koosseisus ning üks osa teest peaks saama veelgi avatumaks päikesele, mis isegi suve haripunktis harva teed kuivatama ulatub.

Sealsamas lagendiku servas on väike tuulemurd. Kaks suurt kuuske on kukkunud lagendikule, murdes enda alla kümneid leppasid. Pusisin selle kallal pühapäeval ning sain ladvad maha ja oksad põletatud. See on päris hea füüsiline koormus, mille järgi tunnen olevat tekkinud suure vajaduse. Seepärast võtsingi eile õhtul, kui arvutikaane kinni lõin, sae ja toimetasin loetud pooltunni sealsamas. Ega ma palju ära teha ei jõudnud aga jupike pimedat õhtut sai kehalise tegevuse võtmes ära kulutatud. Ja see meeldis mulle.

Postituse alguses oleval fotol on kotike suira (!? – kas sai õigesti?), mille Maarja tõi mesinik Kalle käest. Pidavat olema äärmiselt kasulik ning täis aineid, mida inimese organism vajab. Usun Kallet ja kuna mulle maitseb mesi, pole mul mingi probleem hommikul lusikatäis või rohkem neid pisikesi graanuleid närida. Kasulik ja meeldiv kraam. Kui aga Mati näo järgi otsustada, kui ma talle peotäie suira suhu pistsin, oli tegemist maailma kõige vastikuma suutäiega üldse. Ta küll neelas need ennast väristades ja võdistades alla aga keeldus rohkem söömast.

Mina tunnen, et selle kotikese sisu on mind juba pisut aidanud. Ja ma ei pea isegi valeks kui ma nii kinnitades ennast pisut petan. Sest lõppeks loeb juu see kuidas me ennast tunneme, tegelikkus on teisejärguline.

Jäta kommentaar