Laupäev. Hommik algas sellega, et läksin murutraktoriga Abrami õueala niitma. Eile tegin sama Kördil ja seal oli rohi nii pikaks kasvanud, et niitmine sarnanes rohkem heinateo kui muru pügamisega. Nagu arvata võis, oli Abrami esine täpselt samasugune ja läks hulga aega enne kui sellest jagu sain. Niidujälje järgi otsustades pole niiduki labad enam kõige värskemad ja vajaksid teritamist. Aga 20 sentimeetrise “muru” vastu ei aitaks ka teritamine, kannatlikkust peab olema, et mitte masinat üle koormata.
Pildil teeb murutraktoriga viimase tiiru mesinik Kalle ise. Et säästa ennast niitmisvaevast, lasi ta ise puhtaks päris tarude esise.
Pärastlõunal läksime lastega metsa seenele. Mingeid ülikõrgeid ootusi me endale ei seadnud, eesmärgiks oli pigem Mati ja õetütar Kimmu toast teleri tagant õue saada ja neile pisut vaheldust pakkuda.
Hulkusime metsas ja naasime väiksema ämbritäie seentega, millest enamusele mina küll nime anda ei osanud. Kindla peale oli seal mõni võiseen, mõned riisikad ja paar puravikku. Päris palju oli võiseeni meenutavaid valgeid seeni, mis võiseenetest erinesid eelkõige oma kuiva kübara tõttu. Võiseentel on see teatavasti üpriski limane. Vaatame mis Maarja homme nende kohta ütleb kui ta neid puhastama asub.
Tagasiteel metsast koju ei suutnud minu seltsilised hoiduda kiusatusest porilompides soperdada. Lõbu jätkus seni kuni Mattis ühte suuremasse mudaauku kõhuli käis ja hirmsa hädakisa lahti lasi. Ei aidanud ka minu veenmine, et sellised asjad on suvel poistele täiesti tavalised ja kui kodu on lähedal pole vaja nii tühise asja pärast nutta.
Samal ajal kui meie metsas ringi tuiasime ja seeni otsisime, läks Maarja välja Matildet magama panema. Tüdruk vankris, hakati minema Rõhu poole kuni jõuti Nahkanuia piirile, Petserimaanteele. Seal ründas Maarjat äkitselt vihaste mesilaste parv!
Maarja muidugi ei teadnud, et Kalle oli lõunal Nahkanuialt ära sõites korraks just sealsamas peatunud ja midagi toimetanud. Nägin seda maja juurest ja arvasin, et eks ta mõned mesilased autost välja ajas. Samas poleks ma ka ise osanud oodata, et need selle koha peale nii kauaks ohvrit ootama jäävad. Igatahes sai Mann paar nõela pähe ja ühe kaela ning hakkas kodu poole jooksma. Kaugele ta siiski ei jõudnud, sest siis ta minestas.
Kaua ta seal tee peal lamas, polnud tal tagantjärele aimugi. Koju jõudes olid tal põlved korralikult lõhki ja pliidi alla tehtud tuli kustunud. Aga tuli minna tagasi ja tüdruk ka ära tuua. Olles seekord pisut paremini ette valmistunud, tuli tal ikkagi veel kord sama õudus läbi elada. Mesilased ründasid vankri juures uuesti ja naised pääsesid ainult tänu Manni kiiretele jalgadele.
Kui ma sellest Kallele pärast rääkisin, ehmus ta tõsiselt. Muidugi polnud temal selles asjas mingit süüd, sest keegi ei võinud sellist asjade käiku ette aimata. Igal juhul jättis ta Maarjale valurahaks värske meekärje (mis hiljem mee liigsöömisest tingituna mulle kõhuvalu tõi:)).
Nüüd on kogu Nahkanuia rahvas va. Meelimari haiguste vastu mesilinnu tervistava sutsaka läbi kaitstud. Mina olen saanud kaks nõela kõrva, Mati ühe kaela, Maarja pähe ja kaela.
Õhtul läksid lapsed Maarjaga poodi ja ujuma, mina toimetasin maja juures omapead asjade kallal, millest teen juttu eraldi postitustes.