Tahtsin minna täna Truuperiga jalutama kui märkasin vana sepikoja kohal peaaegu minu maja vastas kaht veel lennuvõimetut rästapoega. Lasin Truuperi lahti, et ta vähemalt ühe neist kinni püüaks, ise jooksin teisele järele. Kõvad jahimehed nagu me oleme, kumbagi lindu kätte ei saanud. Tagasi vahtra juurde pöördudes ja Truuperit kutsudes oleksin peaaegu et peadpidi jooksunud mesilassülemisse, mis vahtra alumiste okste küljes kenasti rippus. Ehmatus oli suur aga metsarahvale kohaselt mõistsin kohe millega tegu ja helistasin kiirelt mesinikule, et ta tuleks ja tiivulistega midagi ette võtaks. Õnneks oli Kalle kodus ja peatselt lähenes Ervita poolt tolmupilv.
Enne Kalle jõudmist jäi mulle niipalju aega, et ennast mesilassülemi taustal pildistada. Ei saanud ju sellist momenti käest lasta kuigi nagu Maarja tehtud pildilt näha, ei riksinud ma oma eluga ka ülemäära. Üldiselt olen ma aru saanud, et sülemis olevad mesilased väga raevukad ei ole kuna nende meepõiekesed on mett pungil täis ja sellises olekus kedagi rünnata on lihtsalt ebamugav. Samas ütles Kalle, et midagi erakorralist selles ka nüüd poleks olnud.
Selles mesilasepuntras võis olla ühtekokku 20 – 30 tuhat mesilast! Ja mesinik saab nendega hakkama põhimõtteliselt ilma, et ükski neist nõelaks. Seekord Kalle neid käega päris ei tõstnud aga too sülem, kelle me Matiga Abrami sõstrapõõsa küljest leidsime, olevat vähemalt osaliselt saanud just nii kasti transporditud! Sellegipoolest ei tahaks mõeldagi kuidas oleks sellise mesilaste hulgaga kaitsevahenditeta võitlemine!
Igal juhul said mesilased kenasti kasti tõstetud. Vaadake minu veebialbumisse laetud pilte ja arvake mida tahate. Minu jaoks oli tegu päris põneva vahejuhtumiga.
Vanavanematele muretsemiseks ei saa jätta lisamata, et kõik see aeg, mis Kalle mesilastega toimetas, passis porgandpaljas Miko Mattis sealsamas minu kõrval ja lihtsalt keeldus eemale minemast. Ise ta kardab mesilasi nagu tuld aga tundub, et veel enam meist eraldi olla. Vahetevahel ei oska kohe kuidagi olla ja temast aru saada.